Anton Tšehhov. Kogutud teosed I.

Anton Tšehhov. Valitud teosed I.
 Tlk Väino Linask, Enn Murdmaa,
 Madis Nurmik ja Friedebert Tuglas.
 Eesti Riiklik Kirjastus.
 1960. 416lk.


Anton Pavlovitš Tšehhov (1860-1904) kuulub nende kirjanike hulka, keda aeg-ajalt ikka olen lugema sattunud. Seda enam, et tema kahksaosaline kogutud teoste sari on mul koduses riiulis olemas. Raamatulaadal käimisest on siiski midagi kasu ka.
Siia raamatusse on siis kokku koondatud need novellid ja jutukesed, mis avaldatud aastail 1880-1884 ajakirjanduses. Kogumaht annab välja 71 pala. Võib öelda, et Tšehhov oli väga viljakas kirjanik. Enamus jutte on küll lühikesed, kolm-neli lehekülge, vaid paar pikemat leidub, aga milline galerii tegelasi! Loen ja imestan.

Üldse paneb jahmatama, et temasugune idealist sai tollasel Venemaal endaga hakkama. Ikka mõistab ta hukka liiderdamist, looderdamist, joomarlust ning prassimist. Olgu siis asjaosalisteks kaupmehed või teenistujad, vahet pole, sõna eest pole keegi kaitstud. Tegelikult on see tema kaasaegna ümbrus nüüdseks kadunud maailm. Mulle ei ütle (ilma google abita) mitte midagi nt sellised ametinimed nagu titulaarnõunik või kolleegiumiregistraator. Aga Tšehhovil on need täitsa tavalised ametid.
Kuid väikesed inimlikud nõrkused, millest juttu tehakse, eks neid esineb ka tänapäeval. Tavaliselt, kui mainitakse Tšehhovit, siis tehakse seda ikka seoses tema näidenditega. Lühiproosa kirjanikuna temast eriti tihti juttu ei tule. Veel enne lugemist aga teadsin, et kolm tema kõige kuulsamast juttu on „Daam koerakesega”, „Inimene vutlaris” ja „Palat nr. 6”. Siin raamatus neid ei ole.

Küll leiab siit jutukese „Rõõm”, mida on teinekord mainitud. „Rõõm” räägib Dmitri Kuldarovist, kolleegiumiregistraatorist, kes kõrtsist tulles astus hobuveoki ette. Loomulikult jõudis uudis ajalehte, misjärel Kuldarov pakatavast rõõmust koju jõudes kõik omaksed ja naabrid üles ajab. See on see Tšehhovi koomika, mis ei ole lõbus huumor, vaid pigem... naer läbi pisarate. Ja seda kõike tehakse minimalistlikult. Sõnaga ümberkäimine on väga kokkuhoidlik. Ei mingit lohisevat lobisemishimu, ainult oluline antakse edasi. Hea oli lugeda, sai nii nukrutseda kui ka naerda.