Sigrid Rausing. Kõik on suurepärane.

LV 35. Loe üks raamat eelnevate aastate väljakutse teemadest (2018. a. LV 11. Välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit või eestlasi).

Sigrid Rausing. Kõik on suurepärane.                                                                                            Tõlkija Ivika Arumäe.                                                                                                                  Äripäev.                                                                                                                                             2014. 264lk.

Maale ilma hobuseta

Eks endast on ikka imelik kirjutada, jäädakse toppama, et no kuidas ikka, kas tasub ja kuhu jääb siis eestlaslik tagasihoidlikkus jne. Aga Sigrid Rausing (1962), Rootsis sündinud ja Londonis elav sotsiaalantropoloogia doktor, filantroop ning kirjastaja, tegi selle tüki ära. Oma erialase välitöö sooritas tema just nimelt Eestis, täpsemalt Läänemaal Noarootsis. Kindlasti oli värskelt vabanenud Eesti Vabariik välismaalastele kirbelt eksootilise maiguga sihtpunkt. Kõrvaltvaataja nähtu pidi olema ja oligi hoopis midagi muud kui see, mida kohalikud märkasid.

Nii saabuski nooruke antropoloog oma kompsude ja pruugitud Volvoga, mis Ladade kõrval oli siis lausa luksmasin, 1993.a suvel aastaks Eestisse. Alustas õpetajana tööd Noarootsi gümnaasiumis ning tutvus kohalike oludega. Ja siinkohal minu optimism lõppeb. Ääremärkuse korras pean lisama, et selle kohaga, Noarootsiga, on ka minul väike emotsionaalne slepp. Nimelt, üks mu isapoolne esivanem on pärit samast kohast. Kuna Rausing kasutab mitmete kohalike inimeste kirjeldamisel pärisnimesid, siis leidsin oma kadunud vanaisa teiste seast. Selline, nagu Rausing teda mainib, ta tõesti oli – tagasihoidlik ja range. Vanaisa ütleb, et noored joovad palju, nad joovad endid surnuks. Oh, jah. Muidugi tema, kes siis veel nõnda ütleks.

Aga see elu ise 90ndate alguses ühe külalisõpetaja jaoks oli kõike muud kui pillerkaar. Tulla „heaolu läänest” kuhugi kolkasse, kus kohalikud võõrast väga lihtsalt omaks ei võta, tänaval ei naerata, puudub soe vesi, see oli üleelamine, mitte lihtne teenistus. Õpatajad vahetusid tihti.
Rausingu paneb proovile ka korteriperemees, kes purjus peaga muutub agressiivseks. „Juhendaja vastab mulle pikemalt keerutamata: „Sinu seksuaalsuse küsimus on siin selgelt kõige keerulisem probleem. Kõige parem oleks etendada mehe rolli. Minul õnnestus Trinidadis olla auväärne naine ja see toimis väga hästi.””(lk130) Lõpuks soovitab juhendada vahetada välitööde baasi, kui olukord ei parane, kuid midagi õnneks ei juhtu. Rausing peab vastu. Ja teises kohas võtab täiesti ootamatult temas sõna hoopis naisõiguslane. Tallinnas asunud topless autopesulat ta lausa taunib, sest naisi alandatakse sedasi, selle peale ma ise ei oleks tulnudki. Ma ei teadnudki, et selline asi Eestis üldse oli. Samas, kas töölised siis ise ei teadnud, millele nad alla kirjutasid, kui lepingu sõlmisid. Muidugi võis see olla ebameeldiv, kui pidi jaheda ilmaga autot küürima, läbi esiklaasi jõllitamas nahkmantlis mobiiliga rääkiv lühikese soenguga turske sell, aga seda tehti ju raha pärast.

Kiirvisiite tehakse nii Haapsallu, Pärnu, Tallinna, Paldiskisse kui ka Narva, kuid kõige rahulikum on elu ikka maal. Külas liiguks aeg justkui aeglasemalt. Pärast mõnede kohalike elanike külastamist, mis kuulus Rausingu tööülesannete hulka, märkas ta teatavat sarnasust eluruumide sisustuses. Raamaturiiuleid katsid tuttavad nimed: Balzac, John Galsworthy, E. M. Remarque, Jack London, Emil Zola, Guy de Maupassant jt. Neid müüdi nõukaajal hulgi, aga kas keegi luges ka, selles autor juba kahtleb. Tsensuur vähemalt soosis selliseid kirjanikke.

Üsna kriitiliselt suhtub autor nõukaaja süsteemi. Ega kohalikudki väga helgelt meelestatud pole, kuid neil on erinavalt Rausingust sovetikarastus. Sundümberasumised on oma jälje jätnud, sellega tehti rannarootslastele palju kahju. Kui ei ole just otsest huvi lähiajaloo vastu, siis kergekäelist lugemissoovitust ma ei anna sellele raamatule. Kirjutatud on sedasi, nagu loeks mõnda National Geographicu artiklit. Midagi väga ei juhtu, aga samas on masendavalt rusuv. Pealkiri pulbitseb skandinaavialikust irooniast. Ainsa positiivse ilminguna tasub mainida, et see tobe ülemineku aeg kuulub minevikku.

„Haapsalu oli mu tulevaste välitööde paigale kõige lähem linn. 1930. aastatel oli see puhas ja korras mereäärne väikelinn ning suvekuurort, kuhu inimesed tulid mudaravile. Nüüd oli raviasutus ammu suletud, ilusad puumajad räämas ja seintelt koorus värvi. Igal pool võis näha katkisi aknaid ja hämmastaval kombel riitade kaupa küttepuid, isegi uute majade ümbruses. Uued hooned olid enamasti hallid paneelmajad, pragulised ja värvimata. Peatänav lai ja porine, seal oli palju poode, kus müüdi vähe asju, ja autosid seal peaaegu ei sõitnudki. Oli hirmus külm.”(lk42)

Vikerkaar

Sehkendaja

Kultuuritarbija60+

Reisikirjad.gotravel