Alina Centkiewicz. Czesław Centkiewicz. Mees, keda kutsus meri.


LV 19. Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest.

Alina Centkiewicz. Czesław Centkiewicz. Mees, keda kutsus meri.
Tõlkinud Aarend-Mihkel Rõuk.
Eesti Raamat.
1988. 248lk.

20. sajandi üks kadestamisväärt eripära oli see, et siis veel leidus maakeral punkte, kuhu inimjalg ei olnud astunud. Mitte kõik valged laigud polnud kaardil avastatud ja ülesmärgitud, seda kõike teadis norralane Roald Engelbrecht Graving Amundsen (1872-1928) vägagi hästi. Kui kasvad kodus, kus isa on endine kapten ning sama ametit peavad kolm vanemat venda, ühisel kokkusaamisel keerleb jutt ainult ümber mere, siis on vaid aja küsimus, millal noorim vendadest põrutab merele. Tõsi, Roaldi ema küll keelitas poega arstiks õppima, mõneti see ka õnnestus, kuid saatus soovis teisiti.
Suured eeskujud, eesotsas Fridtjof Nanseniga (1861-1930) tekitasid isu polaarreiside vastu. Eriti huvitas Roaldi põhjapoolus, sellest sai talle kinnisidee. Huvi mere vastu oli nii suur, et perekonna loomisest ei tulnud välja midagi. Olla meremehe naine, kui mees on kodust ära aastate kaupa, eks see paneb tugevamadki proovile.

Eelnevate polaaruurijate ebaõnnestumised ei suutnud norralase reisutuhinat eemale peletada, isegi mitte sir John Franklini juhitud, mis lõppes 1847.a. tragöödiaga. See oli üks jubedamaid, mis on ajalukku läinud. Kui Franklini meeskond aastaid hiljem leiti, olid nad laevast erisuunas lahkunud, kes külmunud, kes nälginud, kes kadunud, aga kõik kahjuks surnud. Mis täpselt juhtus? Vastust varjab jäine poolus siiani.

Roaldile olid varasemad eskpeditsioonid suureks eeskujuks, kuid samas õppis ta nende vigadest. Esimesed sõidudki said tehtud teiste laevadel, et õppida mida ja kuidas asjad merel käivad. Kuid ilma ohvriteta, olgu inimeste või loomade hulgast, ei saanud ka Roald:
"Alatiseks jäid jää keskele valges kõrbes kaheksa kutsikat ilmale toonud hea ustav Yala ja talumatu Uranus, kes ei tahtnud kellegi sõna kuulata. Neile järgnes palju teisi. Jumalagajätt nende vahvate loomadega, kellega koos igapäevast rasket tööd oli rügatud, ei olnud kunagi kerge. Kuid see oli paratamatus ja kõik said aru, et teisiti pole võimalik." (lk139)

Mis teha, teadus nõuab ohvreid. Suurimad saavutused, millega Amundsen ajalukku läks, on Lõunapooluse vallutamine 12. 11. 1911. a ja läbimatu Loodeväila läbimine 1906. a. Need olid üle tavainimese võimete käivad ettevõtmised. Arvestada tuleb tolle aja varustust. Lugedes oli küll tunne, et mind tõmmati kiilu alt mitu korda läbi. Kas ma peaksin miinus 40 kraadi juures jäise tuule käes veerandtundigi vastu, vist mitte. Neile oli see aga tavaline asi.

Endamisi arutasin, mis vägi see küll olema peab, et kodust nii kaugele välja minnakse. Võiks ju parem toas istuda, puid kaminasse visata, vaadata, kuidas pokaalis loksub laisalt punane vein, kuulata head muusikat, rääkida elukaaslasega viimasest koosvaadatud filmist. Kuid Roald vastas küsimusele „milleks?” nõnda:

„Kui oled midagi avastanud, täidab hinge tohutu õnnetunne. Seda ei suuda mõista ükski inimene, kes pole iialgi näinud laevanina ees uduvines või üle hämaras koeraselgade või lennuki all tundmatu, puhta, alatuse ja reeturlikkusega rüvetamata maa kontuure. See tõmbab nagu magnet, see kutsub. Ei, armuline härra, ei tasu kõrvu kikitada, igaüks seda kutset ei tunne.” (lk215)
Kuna enam ei ole maakaardil valgeid laike, mida avastada, ja võib-olla see on isegi hea, siis tuleb leppida nende valgete laikudega, mida pakub kirjandus, seda ei olegi nii vähe.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.