Julian Semjonov. Major Vihur. Seitseteist kevadist hetke.



LV 42. Raamat, mille kaanel on kirjas sõna “põnevik”

Julian Semjonov. Major Vihur. Seitseteist kevadist hetke. Tõlkinud Helgi Limberg. Eesti Raamat. 1983. 448lk.

Mis oleks see raamat ilma seriaalita, seriaal rollideta ja rollid anekdootideta. Eksemplar koltunud makulatuuri. Ja ometi, enne riiuli juurde minekut olin valikut tehes omadega punes, motivatsioon, va sinder, kippus tõrkuma. Nende patriotismist trimmis raamatutega, mis Teisest maailmasõjast räägivad, käib juba paratamatult kaasas see taak, et üldplaanis nad ei ütle midagi uut. On ju teada, kes kaotas sõja, samuti kõnelevad nad kui ühest suust: see ei tohi korduda, mis on muidugi õige. Aga lugema meelitas mind siiski sõna `põnevik`, et mine tea, mida see endas kätkeb.

Kategooria järgi on raamat liigitatud üheks osaks romaanide-jutustuste tsüklist. Niisiis, „Major Vihur” räägib tšekistide tegutsemisest Teise maailmasõja aegses vaenlase tagalas. Aastatel 1944-1945 oli selleks territooriumiks Poola. Fašistlik kõrgem väejuhatus otsustas, et piisavalt tugeva löögi andmiseks, mis nõrgestab vastase vaimu, on vaja hävitada ajaloolised panslavismi kolded – Krakov, Praha, Varssav ja teised taolised keskused. Tänu luure edukale toimimisele koos kohalike põrandaalustega õnnestub major Vihuri grupil halvim ära hoida.

Kõik see, mida spioonijutult oodata, et põnev oleks, on selles raamatus olemas. Leidus nii põgenemist, sissekukkumist, reetmist, kahtlustamist, vaenlase kompamist, agentide värbamist, kui ka, ületades küll ootusi, korraks vilksatas isegi armuavaldus. Loomulikult viisid autori plaani täide parimad tegelased, kelleks said valitud kindlameelsed, moraalselt tugevad ja parteiüritusele piiritult ustavad vene luurajad.

Paraku ei olnud lugemine mitte just eriti hõlbus. See omakorda pidurdas kaasaelamist ja positiivset lugemismuljet. Tegevus hargnes kolme peategelase (Vihuri, Anja ja Kolja) kaudu kolmes liinis, s.t. iga järgmine peatükk ei alanud sealt, kus eelmine lõppes. Fooniks pikiti põikeid ka minevikku. Nagu luurajale kombeks, kes ei kasuta kunagi oma pärisnime, esinesid tegelased sageli erinevate nimedega. Selle kõigega muidugi harjus. Kogu kupatust juhtis ju kirjaniku kõiketeadev madal bass. Kohati kippus autor oma tegelasi aga liialt aheldama, nad käitusid nagu marionetid.

Kui Vihur pääses gestaapo käest, rääkis ta kohtumisel sellest ainult Anjale. Mõlemad olid teineteisesse silmini armunud, ja kui Vihur läks uut ülesannet täitma, teatas üksi jäänud Anja viivitamatult Vihuri vangistusest ja tolle oletatavast koostööst sakslastega Keskusesse. Põhimõtteliselt pani Anja oma silmarõõmu tanki. Täiesti jabur käitumine! Kas venelastel tähendab armastus midagi muud, midagi, kus puudub usaldus? Ei taha hästi uskuda. Pealegi nad olid noored, vaid 23. aastased. Jah, kirjanik võib bluffida, kuid ta peab jääma tõepäraseks, et ei kannataks veenvus.

Vastukaaluks leidus ka selliseid kohti, kus olin lausa ehmunud. Selgus, et näpitsprillidega Himmler oli kirjandusõpetaja olnud. Kuidas üks inimrämps ometi võis nii üllast ametit häbistada. Kohutav. Ja mitte kõik vangide „töötlemisviisid” info saamiseks ei olnud sugugi vägivaldsed. Kui üks peategelane, Kolja, satub sakslaste kätte vangi, siis tekib tal barakis vestlus kaasmaalasega. Nad mõlemad mäletavad ja tunnevad üksteist ära, nad on moskvalased. Kui „tuttav” loeb ette Mandelštami värsse: Vaikus vokina kõhnalt / käib sumedas valgusjoas. Värvi-, ja äädikalõhnad / on ennast nüüd ajanud kikki. Veingi uimastab hapult...jne(lk70) Siis laob Kolja kaasvangile välja andmed oma päritolu kohta. Järgmisel päeval hakkavad uurijad kambrikaaslaselt kuuldud info abil Koljat survestama. Sellised riukad ei meenu isegi mitte Solženitsõni arhipelaagist. No jah, oli mis oli, loodetavasti on ka pärast Auschwitzi luule kirjutamine võimalik.

„Seitseteist kevadist hetke” keskendub sündmustele kolmanda reichi kõrgemas sfääris sõja eelõhtul veebruaris-märtsis 1945. Hitleri lähedased, taibates kaotuse lähenemist, kakkavad füüreri seljataga pidama läbirääkimisi USA esindajaga. Et natside soodsatel tingimustel kapituleerumist takistada, sekkub asjade loomulikku käiku SS-standartenführer Otto von Stirlitz ehk Maksin Issajev.
„Seitseteist...” oleks nagu kirjutanud keegi teine. Tase on parem. Tavaliselt olen järgede suhtes eelarvamusel, et need muutuvad kehvemaks, aga siin näikse, et Semjonov on teise osaga oma tekstimootori lausa õlitatult käima saanud. Muidugi on ta kroonulik, kuid pinget, mida põnevik vajab, oskab ometi luua. Kui kokku satuvad kogenud diletandid ning pühendunud tšekist, siis on ju arusaadav, kes mängu juhib.

Tobedusi leidub samuti:

„Kui ükskord Berchtesgadenis füürerile ovatsioon korraldati ja sellest ootamatult grandioosne meeleavaldus kujunes, märkas Bormann, et Hitler seisab kõrvetava päikese käes. Järgmisel päeval nägi Hitler samas paigas tamme kasvamas: öö jooksul oli Bormann sinna hiiglasuure puu istutada lasknud... (lk 316)

Oi seda mandunud läänt:

Kord olid Mülleri mehed püüdnud värvata Lõuna-Ameerika diplomaati. Nad olid näidanud talle mitut fotot, kus diplomaati oli pildistatud voodis blondi näitsikuga, kelle Mülleri mehed olid talle sokutanud. Talle öeldi: „Emb-kumb, kas saadame need fotod teie naisele, või hakkate meid abistama.” Diplomaat oli kaua aega fotosid uurinud ja siis küsinud: „Kas ma saaks temaga veel kord voodisse minna? Me naisega jumaldame pornograafiat.” (lk 384-385)

Tõlge on laitmatu. Nõukaaja eestindused, nende üle oleks patt nuriseda. Paar korda kasutatakse sõna „bisness”, see on vist otsetõlge vene keelest. Kuidagi harjumatu tundus, vabalt oleks võinud olla ka nt sõna „äri”. Teist korda just lugema ei kipu, aga seriaali vaataks ilmselt uue pilguga.

Kommentaarid

  1. "Kohati kippus autor oma tegelasi aga liialt aheldama, nad käitusid nagu marjonetid."

    Mis loom on "marjonett"?

    VastaKustuta
  2. Näed siis, kirjaviga on sisse tulnud, parandatud, tänan märkamast. Marionett on (teatri)nukk, mille liigutusi juhitakse ülalt niite või traate tõmmates (sõnaveeb.ee). Siin on see kasutusel kujundliku väljendina.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.