Vootele Ruusmaa. Tavaline don Quijote.




Vootele Ruusmaa. Tavaline don Quijote.
Kultuurileht.
Värske Raamat #22.
2018. 80lk.

Üks poiss läks linna õhtu eel


Tekst Rahvaraamatu kodulehelt teavitab, et:

Vootele Ruusmaa on muusik ja luuletaja, „Tavaline Don Quijote“on tema debüütkogu. Don Quijote rolli omaksvõtt annab eneseiroonilise noodi ning elutraagikat ja spliini püütakse võtta kergelt, kuigi melanhoolia ja nukrus on siiski raamatus läbivateks niitideks. Ruusmaa väljenduslaad on napp, aga tihe, siin on nii hõõguvat avarust kui ka särisevat vaikust. Raamatut saadavad autori illustratsioonid.

metalsed õhtutundlad
virguvad, et kuulata
tuttavaid hääli unise
linna suminas.
kuupinnas, eredate
tähepilkude puur-
augud kui sõnatud suud,
millest õhkub rebenenud
pilvi. kõik on ilmsi
(lk7)

Kui ainult uksepraost piiludagi eesti luulet 2018, saab juba aru, et oli meeletu aasta. Kirjutati tohutult, avaldati lademeis. Üksi kirjastus Paljasjalgne avaldas juba oma sarja „Eesti 100 luuleraamatut”. Kahjuks ei ole minu elukohajärgsesse raamatukokku need jõudnud ja kas neid kõiki lugedagi jõuaks, eks see on ka iseasi. Pluss veel need hajali kirjastuste raamatud. Kokku peaks tulema siis ca 200 raamatut. Ja kogu selle massiivi seest on ometi võimalus kerge vaevaga leida nt Vootele Ruusmaa debüüt. Abiks on siin muidugi Betti Alveri kirjandusauhinna nimekirjas nomineerituks saamine.

Nagu koduleht teavitab, on Vootele teatriinimene ning muusik ehk siis - läbi ja lõhki kultuurategelane-tegija (vooteleruusmaa). Et siis: mäng ja muusika, need on head elemendid luule komponeerimiseks. Pluss veel kujundiloome, mis lisab visuaalset mõõdet. Midagi enemat oleks ühelt nominendilt juba liig oodata. Asukoha järgi on tegemist linnakeskse luuleminaga, kuigi esineb üksikuid erandeid: „...seisan keset / heinamaad / hingates / kõike / seda endasse... (lk42). Ja linn peaks siin olema Tartu, kuigi nime ei mainita, ja ega see pole ka oluline. Korraks vilksatab isegi Pariis. Aga meeleolu on kuidagi trööstitult rusuv, midagi ülemäära positiivset just pole, see on kui „... üksijäämise hirmul / on hirve klaasistunud / silmad (lk10). Kuid vastukaaluks on see nooruse minoorlus teostatud väljapeetult, tekst kannab. See ei ole üksluine, "vaatan-aknast-välja", vaid midagi enamat. Justkui midagi aistingu, taju, mälu ja rollimängu vahepealset, et tekiks midagi taetraalselt pingestatut. See luulemina kannatab, eksistentsialism ei anna asu. Aga jah, mis siin enam lobiseda, olgu mõni näide veel lõpetuseks lisatud. Lugege ikka raamatuid ja, elagu eesti kirjandus!

k(u)ulumine

on valulik
paratamatus
iga tõmme on
kui aeglane
unustamine
südamepõhjas
jookseb
olemine tühjaks
ja juured ei hoia
enam kinni
(lk13)

mõrkjas
hapu
hommik
kleepub
suus
maitsetuks
nätsuks,
mida
salamisi
laua alla
vajutades
peita
(lk33)

must liblikas
tilgub tühjaks
õgin päevade
umbsust
kes mõtles
mind välja?
(lk34)

keerlen
loendamatud ringid
kahtluse karusellil
süda juba ammu
paha
kangekaelsusest
pigem oksendan
kui otsustan
(lk57)

Sirp

ERR (Värske Rõhk)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.