Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. 12 tooli. Kuldvasikas.


LV 44. Raamat, millest su abikaasa/elukaaslane/sõber on vaimustuses.

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. 12 tooli. Kuldvasikas
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn.
Tõlkinud Harald Haug, Voldemar Pirson ja Uno Laht.
1962. 624lk.

Viisakad petturid


Üks sõber kunagi rääkis, selgus, et talle meeldis, pidavat olema hea. Talvel käisin raamatukogus, mis ma näen, „Võta kaasa” riiulist vaatas vastu tuttava nimega kulunud raamat . Teada on, et välimuse järgi ei saa sisu üle otsustada. Ladusin siis raamatu muretult seljakotti, hiljem lugesin läbi, mis siin muud ikka lisada, kui et nõustun eelöelduga.                                                                                                    
Huviatv oli juba see ajastu, 1920-ndate lõpp Venemaal, millest Ilja Ilf (1897-1937) ja Jevgeni Petrov (1903-1942) kirjutavad. Kadunud oli lüürilis idülliline Tšehhovi aeg, kui abielusid sõlmiti armastuset, samuti ei olnud veel alanud punaterrori koledused. Tsaarivalitsus oli asendunud bolševike võimuhaaramisega. Et igasugune epohh toob kaasa nii vana ilmakorra tagaigatesijaid kui ka uue ühiskonna heausklikke ülesehitajaid, valitseb alati teatav segadus, mida väga osavalt kasutavad oma huvides ära teatud tegelased. Sellel foonil astubki lugeja ette Ostap Bender – aferist, kombinaator, Türgi alama poeg.                                                                                                                                              
Lugu ise on klassikaline varandusejaht, et mitte öelda jant briljantide ümber.
Bender aitab üles leida endise aadlipealiku, Ippolit Matvejevitš Vorobjaninovi, ämma varandust, mille viimane õmbles põgenemise käigus tooli polstrisse. Varandust küll üles ei leita, aga see eest jooksutavad ootamatud sekeldused tandemit mööda Venemaa lõputult auklikke teid.  
                                                                                                                                                      Kirjanik annab, kirjanik võtab. „12 tooli” lõppedes mõrvatud Ostap Bender äratati tänu kirurgidele uuesti ellu, tema seiklused jätkuvad „Kuldvasikas”. Mööda maad liiguvad ringi leitnant Šmidti pojad, Marxi lapselapsed ja Engelsi olematu venna järeltulijad, kes käivad kohalikest täitevkomiteedest kompensatsiooni nõutamas. Selle vennaskonnaga ühineb Ostap Bender, kandes endas unistust sõita ühel päeval Rio de Janeirosse. Selle illusiooni toob lähemale kuuldus kellestki väikeametnikuna töötavast „miljonärist”, kes minevikus ebaausaid võtteid kasutades saadud raha hoolsalt varjab, et paremini sulanduda ühiskonda.                                                                                                                
Algab kahe petturi ülekavaldamine. Lõpuks õnnestub Benderil miljon kätte saada, aga siis... Tuleb välja, et miljonäril ei ole Nõukogude Liidus kohta. Keegi teda oma hulka ei oota, kuskil tal asu ei ole. Pärast ebaõnnestunud põgenemiskatset Venemaalt, pettumist miljonäriks olemisest, pöördub Ostap tagasi kodumaale ja lubab hakata parema puudumisel kas või majavalitsejaks.                                                                                                                                                        
Raamat on isegi natuke vähe öelda selle kohta, see on klassika, mis esindab teatub nähtust kirjanduses, see on kui  – Odessa tervameelselt heasüdamlik satiir vms. Lugeda oli muidugi lõbus, nukker ja kaasahaarav. Tõlge on tasemel, keel rikkalik erinevate väljendite poolest, arusaadavalt ei puudu tsitaadid – istung jätkub! (Kuigi möönan, et Ellotška Štšukina sai hakkama vaid kolmekümne sõnaga) Kahjuks üks leht oli raamatust väljarebitud pooleldi (lk 161-162) , aga see on juba hooletute lugejate kergekäeline teene. Üldse imestan, et see raamat ilmuda sai nõukaajal. Oma ajastut edasi andes kirjanikud värvidega ei koonerda. Kõrvalopse jagati nii paremale kui vasemale, tegelased olid värvikad, dialoog kandis kenasti. Bürokratismuse ohjeldamutu pealetung Kuldvasikas kippus juba tüütuks muutuma. Oma vähenõudlikke kaaslinnlasi hindavad kirjanikud nt sedapsi:

„Moskvas on eriline kategooria inimesi. Ta ei taipa midagi maalikunstist, ta ei tunne huvi arhitektuuri vastu ega armasta mineviku mälestusmärke. See kategooria külastab muuseume ainult sellepärast, et need asuvad toredates hoonetes. Need inimesed longivad mööda pimestavaid saale, kadedalt vahtides maalitud lagesid, puudutavad kätega seda, mida on keelatud puudutavad, ja pomisevad alalõpmata: „Äh! Oli alles inimestel elu!” (lk139)

Täna võib küll tõdeda, et raamat on mõjutanud nii järgnevate põlvkondade kirjanikke kui elu ennast. Ega ostapbenderlus pole lõplikult kuhugi kadunud. Kui meenutada 1990-ndaid Eestis, kui oli üleminekuaeg, kui tehti eimillestki midagi ja see maha müüdi, letile ilmusid suhkruvatt ja pingviini jäätis, siis toimusid mitteametlikud varade „ümberjaotamised” lausa päise päeva ajal. Nii et jah, valvsust ei tasu kaotada nüüdki.

Eesti Naine

Postimees

Õhtuleht

Keskus

Full-Metal-Metsavana

Tsitaadid



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.