Paul Kuusberg. Enn Kalmu kaks mina.

LV 50. Raamat, mille tegevus toimub sõja ajal (mõeldud on päriselt olnud sõdu, N: II maailmasõda).

Paul Kuusberg. Enn Kalmu kaks mina.

Eesti Riiklik Kirjastus.

Tallinn.

1961. 294lk.

Adrad relvadeks

Karm raamat sellest, kuidas 1941.a Venemaa tagalas klopsiti kokku eestlastest väeosa, et vabastada maa vaenulikest fašistidest. Enn Kalm, mobiliseeritu, tööpataljoni põrgust läbi käinud kõiges ja kõigis pettunud eestlane, kes kahtleb juba iseendaski, saab uue võimaluse – minna rindele. Nõukogude võim usaldab eestlasi, kutsub nad teenistusse. Algavad tüütud õppused, mis vahelduvad ägedate lahingutega Velikije Lukist Sõrve sääreni. Selle kõige keskel, kui tuleb roomata külmas poris, marssida palava ilmaga pikki rännakuid, näha kõrvalt seltsimeeste langemisi, peab ometi kuidagi jääma inimeseks.

See on minu jaoks seni raskeim punkt LV kavas, kuid valikut ei olnud raske teha. Kunagi olen lugenud raamatut „Neli tankisti ja koer” (Czterej pancerni I pies), mis käis ka korraks peast läbi, aga too on meelde jäänud rohkem filmistsenaariumina, sestap jätsin kõrvale. Ega Kuusbergist ei teaks ma ka midagi, aga tänu filmile „Inimesed sõdurilsinelis”(1968), mida kunagi on nähtud, oli üks kokkupuude mällu jäänud. Teine moment oli filmi muusika, laul, mille kaudu samuti on väike side olemas. Ralf Parve sõnad: "Need on kauged  hallid rajad" jne. kuulusid Eesti Kaitseväes meie rühmalaulu repertuaari. Nii et see, mis puutus rividrilli laulu saatel, pakkus äratundmist omajagu.

Kolmas kohtumine oli siis nüüd algallika endaga. Kirjutada Kuusberg oskab, selles ei pidanud pettuma. Psühholoogiline realism oli ikka selline, et raputas ja loksutas mind päris korralikult läbi. Tekkis mitmeid-setmeid kordi selline tunne, mida Kuusberg kirjeldab tabavalt: Südant muljusid nagu kellegi toored käed. (lk213)

Pidasin pause ja mõtlesin juba, et... Siis turgutasin end jälle üles sõnadega – raamat on raaamat, käsk on käsk ehk lõuad pidada ja edasi lugeda.

Esines ka selliseid kohti, kus relvavendlusest tekkinud vaim ei lasknud tujul langeda.

„Mis te hädaldate,” lausus Sovoljov. „Meie ninaesine pole halb: hommikuks ei ole midagi, lõunaks seesama soendatult, õhtuks ülejäägid lõunast.”

Naerdi kurjalt.

(lk79)

Kõige rohkem hakkas tööle loomulikult film ja raamat koos, kuigi need ei ole üks ühele tehtud. Kui filmis sai näha tihti ainult Enn Kalmu (Rudolf Allaberti) tahmast ja vaikivat nägu kaadris, siis raamatus käis sisemonoloog kahel rindel. Kirsti Sarapiku osa, kellesse pool roodu armunud oli, jäi filmis jälle tagasihoidlikuks. Ja muidugi Tääger, see jõuline figuur oli raamatus ikka tõsine patrioot, nagu filmiski.

Kui otsida kerget meelelahutust, siis tasub sellest raamatust kaarega mööda minna. Kui marksismi liigliha kõrvale jätte, on tegemist ühe loetavaima sõjateemalise eesti kirjaniku raamatuga. Kuivõrd sõda üldse midagi head olla saab. See on ikka kole ja õudne, kuid selle meeldetuletamine ongi taoliste raamatute eesmärk.