Paul Viiding. Valge krae.
Tallinn, 1987.
224lk.

Kuraditosin novelli aastatest 1935-1958.

Pernambuk on lihtne kodanlane, üliõpilane, kes ühel õhtul satub
seltskondlikule koosviibimisele.
Kõik oleks ju kena ning iluski, kui Pernambuk läheks kaasa vooluga,
teeks nii,  käituks nii, oleks nii, nagu soovivad kõik teised, nagu
nõuab tema positsioon. Kui ta töötaks oma õpitud erialal
astronoomina, võtaks naiseks seltskonnast ühe endasuguse Puupardi
nimelise naise ja istuks õhtuti salongis, et mängida kaarte. Aga
see olelemine on paraku haigutamaajavalt tüütu, mistap Pernambuk
soovib nõiaringist välja murda, minna maale, hakata kaevama kraave,
töötama saeveskis, mida iganes. Mõeldu hakkab juba teoks saama, kuni
viimasel hetkel kohtab Pernambuk tööbörsil oma tuttavat, kes osutub
saeveski omanikuks, kellest oleks saanud Pernambuki ülemus.
"Tere, väimeespoeg! Kuhu nüüd?"
"Tervist, äiapapa. Niisama. Kohvikusse." (lk26)

Nõnda lõpeb hommik tööbörsil, nii saab läbi Pernambuki läbimurre
tööturul ja sedasi jõuab lõpule ka novell "Valge krae" (1935).
Trööstitu on see korporandi eneseteostus, milles tuleb alla jääda
oludele. Umbes sama positsiooniga peategelane figureerib ka teistes
juttudes, kes on kord vähemal, kord rohkemal määral mõjutatud rahast
ning kaaskodanikest.

Üks huvitavamaid novelle on "Aia ja hange vahel" (1936). See räägib
üdini korrumpeerunud pangaametnikust, kellele ei lähe korda mitte niivõrd
lahutus abikaasast kui rahapesu, võltsvekslid ning hõlptulu. Muidugi
on tal  armuke, aga nagu ikka sellistel puhkudel, on igal oinal oma
mihklipäev.
Olgu siin toodud üks väike tekstilõik, mis näitab, kui organiseeritud
oli karjeristi teenistuskäik toona. Samuti saab aimu ka tolle aja, eriti
muidugi Paul Viidingu kirjapildist.

"Kahekümne kaheksa aastaselt oli saadud soliidse, järjest paisuva
tegevusega lugupeetud panga asjaajajaks. Seda võidi pidada karjääriks.
Sest majandusteaduskond juhtis tihtilugu oma lõpetajaid ka kuuekümne-
kroonilistele raamatupidaja-abi kohtadele.
 Kahekümnekaheksa aastaselt oli abiellutud majaomaniku Kruusamäe
ainukese tütrega. Kruusamäel polnud küll ka maju rohkem kui tütreid,
aga maja oli suur ja asetses pealinna tsentrumis. Juba selle maja alused
ruutmeetrid ise maksid igal juhtumil midagi. Nii võidi ka Kullerkupu
abiellumist pidada p a r t i i k s.
 Karjäär? Kooperatiivpanga asjaajajakoht oli muidugi küllalt vetruvaks
hüppelauaks, millelt ära tõugates ei tarvitsenud näidata just halba
stiili. Partii? Abiellutud oli siiski valesti! Kui aeg tuleb, pean oma
pojale selgeks tegema, et kõige rumalam on abielluda jonnist, saagugi
see rumalus selgeks alles mitme aasta pärast."(lk 64-65)

Kui seni olid jutud ikka veel nagu otsivad ja katsetavad oma laadilt, siis
kaheksas novell, "Jumala tahtmine" (1937), on eelmistega võrreldes juba
hoopis midagi muud. Räägib see ühest tööpäeva vahetusest rongijuhi elus.
Nagu järelsõnast selgub, on "Jumala tahtmine" pühendatud Paul Viidingu
raudteelaselt isale.
Joosep Nurklik on nii kohusetruu vedurijuht, et isegi haigena otsustab
teha oma sõidu, mis jääb paraku viimaseks. Küsimus on inimese ja masina
vaheline hakkamasaamine. Kui inimene valmistab masina, hooldab ja remondib
seda, siis kes peaks teostama järelvalvet inimese üle. Jumal? No, vähemalt
ei lase too Jumal juhtuda õnnetusel raudteel.
Kindlasti üks paremaid novelle siin kogus. Juba see olustikuloome oli
selline, et tekkis tunne, nagu logistaks ise kaasa seal veduris.
Aga seda võib lugeda ka kui sissevaadet töölisklassi kehva argipäeva.

"Võita on terve planeet" on selline tekst, millele võiks juba kas või
meelevaldselt külge kleepida sildi `ulme`. Samas ulme eesti kirjanduses
30ndatel, jah, sellest ei tea ma ööd ega mütsi.
Aga ulme on see jutt selles mõttes, et seal soovitakse lahkuda planeedilt
maa, et siia enam mitte naasta.
Meeskonnal on kindel plaan koloniseerida uus taevatäht Veenus. Kahjuks on
aga nii, et inimene jääb ikka inimeseks, nõrkused löövad välja, kuni
lõpuks selgub, et kõik on bluff. Aga võib-olla oli aasta 1937 veel liiga
vara sooritamaks reise kosmoses, ja seda isegi kirjasõna abil.

"Mehhanism". Igas lühiproosa raamatus ei pruugi olla sellist teksti, aga
mõnes võib neid esineda, selliseid, kus õigupoolest midagi ei toimu,
kuid ridasid on äärmiselt palju. Hullumajja sattunud patsiendi käsikirja
juhtub lugema üks kirjanik, kes ei ole nõus diagnoosiga, mis peab patsienti
hulluks. Nn hullul on oma versioon, kuidas päästa inimkond halvimast. Selleks
on vaja vabastada inimene inimese võimu alt. Et see plaan ellu viia, on
vaja "mehhanismi", juhuslikult on patsient seda avastamas.
Seda juttu võib ääri-veeri kõrvutada Tuglase novelliga "Poeet ja idioot",
kus tuli ka üks tegelane välja teooriaga luua uus usk.
"Mehhanismi" saab lugeda kui prohvetlikku deklameerimist, sest
põhimõtteliselt räägib see üliinimese käsituses millestki, mille kohta täna
pakuks vasteks tehisintelligent. Ja Viiding kirjutas selle jutu juba aastal 1938. 

Kolm viimast novelli jäävad aga nõukaaja algusesse, millest kaks esimest,
"Pööripäev" (1945) ja "Vanaisa" (1945), võiksid kuuluda ka ajaloo õpiku
lisalugemisse.

"Pööripäeva" peategelane, luuletajast ajakirjanik, Arnold Jürine, satub
1940 aasta juunisündmuste tunnistajaks. Revolutsioonituhinas tuleb aga
valida, kelle poolt või vastu olla.
Imelikuks teeb valiku veel see, et Paul Viiding ise sattus põlu alla,
heideti Kirjanike Liidust 1950. aastal välja, võeti kuus aastat hiljem tagasi,
vaatamata sellele, et "Pööripäev" oleks pidanud olema kommunistidele
meelepärane. Aga eks need nelja- ja viiekümnendad olidki segased ajad.

"Vanaisa" on ainuke jutt, mis on viidud välja linnamiljööst. Kolm
põlvkonda elab Lõuna-Eesti talus üle Saksa okupatsiooni viimaseid päevi
ja näeb ära ka punaarmee saabumise. Raskest ajast hoolimata on autorihääl
maalähedaselt lootusrikas.
"Kuule, poeg Juhan, mis ma sulle ütlen. Kui sa kõik kaotad ja sulle
midagi muud pole jäänud kui tervis ja mõned riistad, et tööd saad teha,
siis võid saada jälle kõik, mis sul vaja on." (lk190)

"Marsi ja Jupiteri vahel" (1958)

"Soe kevadine keskpäev aastal 2058. Tavaline päev Tallinnas, ühes
keskmise suurusega (1 100 000 elanikku) linnas planeedil Maa.
Ühiskondlikult paratamatud ja vajalikud, aga kerged ja lühikesed
töötunnid on linna õnnelikel ning rõõmsail kodanikel tehtud. (lk199)

Selliste julgustavate tulevikuvaadetega juhatab Viiding sisse viimase
novelli. Kuigi sündmustikult tagasihoidlik, on siin teema siiski rohkem
kui suur.
Üks noorpaar läheb kuulama loengut, mis räägib tsivilisatsioonist
väljaspool tsivilisatsiooni. Nimelt: on leitud planeet, millel leidub
jälgi  iidsest kultuurist. Maale toimetatud materjalidest suudavad teadlased
šifri abil tõlkida ühe teksti. Tekst räägib ühiskonnast, mis oli
kõrgel tehnilisel tasemel, avastas tuumaenergia, kuid läks omavahel tülli.
Tekkis kaks poolt, kes teineteist suurte relvadega hävitasid nii,
et planeet plahvatas kolmeks väiksemaks planeediks.
Ka seda võiks juba ulmeks pidada. Põhirõhk on muidugi sellel, et
tegemist on hoiatusega.

Et jah, väikest ajarännakut, kas siis edasi või tagasi, selle raamatu
lugemine kahtlemata pakub.

Ehkki esimese hooga seostaks Viidingu nime ikka luulega, olgu
siis autori eesnimi Paul või keegi teine, oli üllatav, et nimetatud
kirjanik on viljelenud ka lühiproosat.
Ajaliselt jäävad enamus tekste esimese vabariigi aegsesse
perioodi, mis vajutab oma pitseri nii sisu kui ka vormivalikusse.
Mõistagi on aktuaalsed sotsiaalsed hoiakud, klassivahe ning ebaõiglus.
Samas tuleb tunnistada, et teatavat atmosfääri 30ndatest on tabatud küll.
Ja see aeg on üsna sumbe, suletud ning väheste väljavaadetega. Vaesed
on vaesed, rikkad aga rikkad. Juba siis oli kapitalism koduõuel
kanda kinnitanud, lokkas väikekodanlus, nii et üsna masendav võis
see aeg olla lihtsale kodanlasele.
Mis veel iseloomulik, on see, et läbi loomevoo on võimalik jälgida ka
autori enda arengut kirjanikuna. Kui esimesed tekstid olid veel kuidagi
rabedad, siis juba kolmandiku pealt muutus novell novellilikumaks,
tummisemaks, psühholoogiliselt motiveerituks, teisisõnu - nauditavamaks.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.