Nikolai Baturin. Fööniksburgi karusell.
LR 33-34.
2017. 136lk.

Viljandi veerel ja äärel

Kindlasti üks omapärasemaid kirjanikke on Nikolai Baturin (1936).
Lugenud ma tema varasemaid tekste suurt ei ole, jah, justnimelt
tekste, sest jutustus ei oleks nagu hea väljend nende kohta,
ka nende, millest "Fööniksburgi karusell" koosneb.
Aastate eest maakodu pööningul tuuseldades leidsin posu ajakirju
Noorus, need pärinesid kuskilt 60- ja 70ndatest aastatest. Ühes
numbris oli isegi üks Baturini jutt. Lugesin. Siis lugesin veel ühe
korra. Jutt oli poisist kuskil laeval, kes lõpuks sõitis lillepärjal
laevalt minema, rohkem nagu ei meenu. Mis aga meenub, on see, et
mingi erilisus oli juba siis tema tekstis, lihtsam on öelda,
et see oli maagia. Samas on ju õige ka, et iga kirjutaja peabki
millegagi võluma, mis kirjanik ta muidu on.

Ka siin, "Fööniksburgi..." sissejuhatuses ütleb Baturin, et peab
sisuloome kõrval oluliseks samuti keeleloomet. Ja kui sisu- ja
keeleloome juba kohtuvad, siis ei saagi midagi muud sündida kui hea
tekst. Mulle kui kõrvalseisjale jääb ikka mulje, et keel ei kirjuta
siin enam autorit, vaid kirjanik kasutab sõna omatahtsi ning
enesestmõisteatavalt ning oma äranägemise järgi. Ilmselgelt pole
Baturin ühekordseks lugemiseks, ikka paar või rohkem korda tasub
tema ridadest läbi kanduda.

Juba esimene tekst oli kõike muud kui päevakroonika hooldekodus. Ta
ehk oli seda, aga Baturini võtmes. Siin on kirjanikust saanud lill
aknalaual, kes vaatleb eluspektaaklit läbi akna. Toimunud on omamoodi
metamorfoos. Ei puudu ka meenutused minevikust. Mälestused saavad peale
uue tähenduse, muutuvad juba vaat et mõistukõnedeks. Aga ikka jääb mulje,
et minategelane midagi otsib, kas ilu, sisemist ilu või lähedase seltsi?
Kõike seda võib ju ikka otsida, kõik see muudad minategelase natuuri
kuidagi helgeks.

"Aknalauaantrakt... Isand Immortel, hing elatust hell, võttis vaheaja.
Aknalaud oli seks ajaks võtnud lummetuisanud talitee kuju ja sisu.
Isand Kuivlill mäletas vanaisaga koolivaheajale sõite - kui ülevas
helistikus mängisid reejalased! Oli ööaeg, lilled aknalaual võtsid
oma ilu tagasi, lõhnasid aga edasi, malbelt, nagu kartes kedagi äratada."
(lk15)

Lühinäidendi "Heledate varjude õhtu" peategelane on näitleja Jüri Koik.
Viljandist pärit Tondu hüüdnimega artist, kes jõuab teha karjääri, pääseda
"Estonia" lavale, mida ei olegi nii vähe. Väike ajalooline tagasivaade 20.
sajandi algusesse saab keeratud pahumpidi. Tegevus kulgeb mitte sünnist
surmani, vaid surmast sünnini. Kohtumised siin ja sealpool muutuvad oma
ebareaalsuses uuesti reaalsuseks. Muidugi ei puudu keskne tegelane oma
unistustega.

Üks näide peategelase enesekaemusest olles näitlejakarjääri tipus:
TONDU: "Taevalik hetk... kui saad lõpuks istuda üksi. Vaadata iseenesele
silma ja vaagida ennast erapooletult: sa oled hoopis teine inimene,
kui sa oled. Parem! Andekam! Tervem!... Lilled lõkendavad peeglis kui tuli,
kui väga ere tuli!" (lk45)

Kui "Heledate varjude õhtu" pani aja tagurpidi kulgema, siis "Värvulised Värvud"
on selline tekst, kus pannakse kellad jälle käima päripäeva. Seda lugu võiks
pidada siin raamatus tuumiktekstiks, sest just selles jutus saab Fööniksbergi
karusell oma hoo sisse, et jälle minna oma teed.
Peategelase, Nikase, kaudu tehakse väike ajalooline tagasivaade Viljandi linnale.
Nikase nimi on muidugi äravahetamiseni sarnane fimlis "Karu süda" esineva küti
nimega, kes tegutses kaugel Siberis. Ilmselt ongi siin antud
kõik see, mis juhtus enne ja pärast "Karu südames" toimunut. Kas nüüd kõik,
aga vähemalt olulisem.

Mulle oli ta selline lugemine, millega algul ei saanud vedama, pärast pidama.
Kuid jutt ise on hästi kokku monteeritud, montaaž tundub
olevt õnnestunud. Ja eks nimetab Baturingi oma juttu kinonovelliks.
Peaaegu igalt leheküljelt võib leida tsitaate piiblist, mis justkui kasvavad
eelnevast lõigust välja. Muidugi on seal taga kogemus ja mis kõik veel,
rääkimata fantaasiast.

On raske aimata, mida küll kaasaja neoliberaristid võiksid arvata nt sellisest
õpetusviisist, aga kunagi see toimis, ja väga edukalt:
MEELETUS ON SEOTUD POISI SÜDAMESSE, AGA KARISTUSVITS
SAADAB SELLE TEMAST EEMALE. ÕPETUSSÕNAD. (LK 103)

Ma küll ei pea Baturinit huumorimeheks, ta on ikka pigem tõsine mees, aga
raske oli muiet tagasi hoida, kui leidsin sellise tegelase, kellel polnud õiget
nime. Nimi oli, kuid, mis nimi see õigupoolest on: Diplomaadikohvriga mees.

Viimane tekst (Kristuseveri ja kirsiviin), mis juba loomuldasa jääb
ilukirjanduse äärealale - aga kas peakski pelgama perifeeriat? -, on oma
kandvama vormiliigituse poolest essee ehk juba miniessee.
Inimese vaimse pale kujunemine, mõjutamine ümbrusest, eetika ja religioon
kui kandepunkte andev valik, need on olulised nüansid, mis ei puudu siingi
kirjutises.

"Elu kummaline kandam - a r u, kas ta mitte pole antud mulle Jumalast,
et arutleda? Mitte midagi väita, mitte midagi tõestada, mitte kedagi
veenda - arutleda. See on Jumalik!
(Midagi väita, midagi tõestada, kedagi veenda - see on kuratlik!)
(lk129)

Ja kuigi algselt ilmus raamat mullu sügisel, oli seda lugeda ka meeldiv
suve viimasel kolmandikul. Võttis vähe harjumist, et sisseseada end lugema,
selline lühikesteks osadeks hakitud teksti lugemine vajab lihtsalt aega.
Ja no, Baturin ka ju. Samuti ei puudu värsid.
Võib-olla ta sooviski fragmenteerimise kui tänapäeva moevooluga kaasa minna,
kes sedagi teab. Vähemalt on Viljandi jälle mahamärgitud, kirjanduslikult
kaardistatud. Ka varem on seda tehtud, siin meenub Vello Lattik, ja tehakse
ehk edaspidigi, kuid juba jälle uuel moel ja teol.

Esimene tekst

Laiapea

Trakyllmaprokrastineerinj2lle





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.