Tagasivaat 3.

Kirjutamata kirjandus - rahvaluule

Alates kaugest eelajaloolisest ajast kuni feodalismiperioodi lõpuni oli rahva
elukäsituse väljenduseks, tema poeetiliseks eneseväljenduseks rikkalik ja mitmekesine
rahvaluule, mida ühelt põlvkonnalt teisele edasi anti. Ka see oleks nagu omalaadne
kroonika, milles rahvas ise on kujutanud oma käekäiku n.-ö. seestpoolt nähtuna.
Tegemist pole enamasti küll sõna otseses mõttes ajalooliste motiividega, vaid kesksel
kohal on maaelu argisündmused ja -olukorrad. Rohkesti ruumi saab seejuures ka
kujutuspärane element, milles poeetiliselt tihendatuna väljendub suhtumine ja hinnang
elunähtustele. Rahvaluule kui tõeliselt genuiinse sõnaloomingu algläte omandas hiljem
suure tähtsuse rahvusliku kirjanduse kujunemiskäigus. Arusaadavalt on aga rahvaluulel
kui paljude põlvkondade loomingul iseendastki juba hindamatu ja esteetiline väärtus.

Pärast maa vallutamist XIII sajandil tõid eestlaste olukorras ja vaimuelus toimunud
muutused enesega paratamatult kaasa ka teatavaid nihkeid poeetilises pärimusainestikus,
uskumustes ja tavandeis. Lüüasaamised pikas kaitsesõjas ja hiljem korduvais ülestõusudes,
sõjaline allajäämine ordurüütlitele ja feodaalne survesüsteem, õigusliku ja sotsiaalse
seisundi tunduv muutus jättis mõistagi oma jälje üldisse elukäsitusse. Järjest rohkem
sunnismaisesse sõltuvusse surutava rahva maailmatunnetus muutus paljuski, võrreldes
endise vaba talupojaühiskonna omaga. Kangelaslaulude ajad olid möödas, nende asemele
tulid orjade kaebelaulud ja rõhujate sajatamine.

Vägivaldsel kristianiseerimisel iseenesest polnud esialgu kuigi palju sügavaleulatuvat
mõju. Sunnitud küll kaasa tegema katoliiklikke kombetalitusi, mille sisu jäi
ladinakeelsete palvevormelite taga suuremalt jaolt arusaamatuks, säilitas rahva põhiosa
tegelikult veel sajandeiks oma kristluse-eelsed kujutelmad. Sageli seostusid vanad
tavad ristiusu tähtpäevadega ja pühakute nimedega, kuid olemuslik tuum ja tähendus jäid
endisteks. Peamiselt sugenes ristiusu mõjul rahvausundisse mitmesuguseid kurjust ja
õelust esindavaid kujutlusi, nagu kurat ja surnuhing, samuti süvenes usk nõidusse ja
maagiasse, millele rõhutud ning alandatud rahvas oli vastuvõtlik. Küllalt paljuütlev
on kirikutegelaste pidev kurtmine veel XVII sajandil ja hiljemgi eesti talupoegade
usunõmeduse ning ikka visalt säilivate paganlike pruukide üle. Ja mõndagi sellest nn.
paganlusest püsis rahva hulgas kuni XIX sajandini.

Sellest, et nii suurt osa vanadest uskumustest, kombestikust ja traditsioonilisest
luulepärandist läbi aastasadade säilitati ning elavana hoiti, väljendus murdumatu trots
ja visa vastupanu välisele vägivallale. Kahtlemata on siin üks neid tegureid, tänu
millele eesti rahvas suutis ajaloo ristlainetuses kestma jääda, et jõuda hiljem uusaja
avarduvais tingimustes kõrgema sotsiaalse ning kultuurilise arengutasemeni.

Vanade eestlaste elukäsituse ja ümbritseva tegelikkuse omapärane ning mitmetahuline
kajastus rahvaluules ulatub olustikuliste detailide realistlikust täpsusest loodusrahvaliku
fantastika müütidele omase sümboolikani. Olenevalt rahvaluule liikidest ja alaliikidest on
need poeetilised proportsioonid ning vahendid suuresti erinevad. Kujutades tegelikkust
tugevasti stiliseeritult, püüab rahvaluule sellest omal viisil esile tuua olemuslikku,
tüüpilist - sest nimelt viimasel oli üldhuvitavana eeldusi levida ja muutuda
traditsiooniliseks. Üks rahvaluule iseloomulikke jooni on motiivide, kujundite,
tegelaskujude, aga samuti ka värsistruktuuri ja jutustamislaadi stereotüüpsus,
mille kaudu väljendub kollektiivne kogemus ning üldistus, paljude põlvkondade
ja lugematute nimetuks jäänud laulikute-jutustajate tähelepanekute kokkuvõte.

                                                                                                                          (LK 16-17)