laupäev, 14. märts 2015

Keelest

 Kirjutamine, lugemine, rääkimine ja mõtlemine on keelega sedavõrd läbi põimunud ja harjumuspäraseks muutunud, et ilma keeleta olemist ei oska ettegi kujutada. Ometi,
kunagi elati sõnu kasutamata ning saadi hakkama küll ja palju raskemates tingimustes
kui täna.
Kuidas keele teke ja arenemine toimus, sellele hakkasin vastust otsima internetist ja
kohalikust raamatukogust. 
Ma ei pea silmas eesti, inglise, vene, saksa jne keeli, vaid üldiselt, keele kui
märgisüsteemi, suhtlemisvahendi algust.

Vikipeedia ütleb lühidalt nii: Ei ole täpselt teada, millal inimene fülogeneesi käigus
keelt kasutama hakkas; arvamused varieeruvad paarist miljonist neljakümne tuhande
aastani tagasi.
Üldiselt arvatakse, et kui inimene u 100 000 aastat tagasi Aafrikast üle maailma laiali
levima hakkas, kõneles ta juba täiesti arenenud sõnavara ja grammatikaga keelt.
Keele arengu käigus sai areneda ka inimese teadvus ja maailmapilt. Loomast kujunes
inimene. Arenes tema kultuur, religioon, teadus.
Ontogeneesis kujuneb keel lapsel alates umbes aasta vanuselt.

Lisaks või kõrvale või alla vikipeedia kokkuvõttele, leidsin raamatukogust Eduard
Vääri 1962. aastal koostatud brošüüri "Keele tekkimine ja arenemine".

Järgnev ongi lugemistulemuse kokkuvõte, mis jaguneb kolmeks. Esimene osa on keele
tekke seletamine läbi teaduslik-ajaloolise spektri, teine osa vaatleb keelt
antropoloogilisest vaatevinklist ja kolmas osa on lingvistiline pilguheit keelele nii,
nagu see oli möödunud sajandi 60-dnateks välja kujunenud.

Kuidas tekkis keel ?

Antiikajal, kui teadus oli madalal arengutasemel, peeti keelt üleloomulikuks nähtuseks.
Inimene ei suutnud käsitada loodusnähtusi, mis teda hirmutasid ning ahistasid. Kõikjal
nähti häid ja halbu vaime, kellest sõltus inimese käekäik. Enesepetteks ja näiliseks
kaitseks mõeldi välja jumal või jumalad - kõrgemad olevused, kellele sai omistada kõik
selle, mis käis inimese mõsitusele üle jõu.
Teoses "Anti-Dühring" kirjutas Engels:
"Kuid igasugune religioon pole ju midagi muud kui fantastiline peegeldus inimeste
peades neist välisjõududest, mis valitsevad inimesi nende igapäevases elus, peegeldus,
milles maised jõud omandavad ülemaiste jõudude vormi."
Üleloomulike jõudude kingituseks peeti niisiis ka keelt, seega oli keel jumala poolt
antud nähtus, mille tekkimist iga rahvas seletas omamoodi.
Vanadel kreeklastel elasid jumalad Olümpose mäel peajumal Zeusi valitsemise all. Et
jumalad, kellel oli keel juba olemas, suhtlesid inimestega (Prometheus, Achilleus jt),
siis levis keel ka inimeste sekka.

Vana-Roomas kohandati kreeka teooriaid, kreeka jumalate nimed asendati rooma omadega.
Põhimõtteliselt ei ole Vana-Roomas keele tekke erinevat seletamist.

Vana-heebrea usundis seletatakse inimese ja looduse tekkimist jumala tahtega. Biibli
järgi on inimene loodud jumala näo järgi ja inimese käitumine sarnaneb jumala omaga.
Keele loomisest ei ole biiblis otseselt juttu, võib oletada, et inimesed said keele jumalalt.
Jumala keeleks peetakse heebrea keelt, milles on kirjutatud vana testament, kuid missugust
keelt kõneldi Kristuse ajal jääb selgusetuks. Hiljem, III-II saj. e.m.a. heebrea keel lakkas
olemast ning asendus aramea keelega. 

Piibel ei ütle otseselt algse keele kohta midagi. Keelte mitmekesisuse teke, aga on
kirja pandud seoses Baabeli torni hävitamisega, mistõttu taeveasaladuste avastamine
lükkus kuni kosmoselendudedni edasi.

Keskajal oli teadus otseselt ristiusu mõju all ning piiblitõdesid rakendati keeleteaduses.
Peale heebrea keele valiti äravalituks veel kreeka ja ladina keel.

Nii antiik, kui ka keskajal peeti keelt jumala poolt antuks.

Tuntud antiikrahvaste kujutlusega keele tekkest liituvad paljude teistegi rahvaste katsed
seletada keele tekkimist.
Nt Fr. R. Faehlmann kirjutas müüdi "Keelte keetmine", milles eestlased said ilusa keele
tänu oma hoolsusele.
Katke sellest: "Juba vara hommikul alustas Vanaisa tööd, sest hulka rahvaid oli tulemas.
Ta tegi lõbusa tulukese üles, seadis kolmajala tule peale. Veel ei olnud ta selle
sissejuhatava tööga lõpule jõudnud, kui juba üks rahvas lähenes, elav ja särav ja kärmas.
Kas sa näed, juba olete nii vara üles tõusnud! See meeldib mulle! Aga katel ei kee veel,
kudas pean ma nüüd teie soovi täitma? Oodata lasta ei taha ma teid ka mitte. Teie peate
ennast minu esimeseks rahvaks nimetama ja minu oma keel olgu teie keel. - Nii on Eesti
rahval auu Vanaisa rahva nime kanda, tema keelt kõnelda ja vaba olla kõigist
iseäraldustest, mis jõledad jumala ees ja ligimesele koormaks on. Kõigist auustatud
läksid nad selle otsusega koju.
Katel täitis oma kohust ja iga rahvas leidis oma soovi täitmist. Kes tunneb kõiki siia
kogunud rahvaid, kes teab neid nimepidid nimetada, ja kellel on õnnetus olnud kõikidega
nõnda tutvaks saada, et ta kõikide iseäralduste piina oleks läbi kannatanud, mida iga
rahvas omas enesearmastuses oma paremusteks ja auuasjadeks nimetab? Ühe iseäraldus on
laiskus, teisel uhkus, kolmandal ahnus, neljandal tigedus; aga nimetage mulle üks rahvas,
mis oma pärisomadust ei kosutaks ja ravitseks."

Vastavalt sellele, kuidas teadus vallutas usundilt ühe kindluse teise järel, muutus suhtumine
ka keelenähtustesse.
XVII sajandil väitis inglise teadlane R.Simon, et keele on loonud inimesed ise. Simoni
mõtte kujundas teooriaks prantsuse materialistliku filosoofia suurvaim Jean-Jacques
Rousseau (1712-1778), kes lülitas oma ühiskondliku lepingu teooriasse ka keele tekke.
Rousseau` järgi oli inimestel vajadus omavahel suhelda, seejuures leppisid nad kokku ka
keele kui suhtlemisvahendi tarvituselevõtmises. On selge, et Rousseau` teooria järgi
pidi enne häälikulist keelt olema mingi teine suhtlemisvahend, sest muidu poleks inimesed
saanud keele kasutuselevõtus kokku leppida. Võib-olla pidas Rousseau` esialgseks
suhtlemiseks miimikat ja žeste küllaldaseks.

Kuigi Rousseau` ühiskondliku lepingu teooria on naiivne ega suuda keele tekkimist usutavalt
seletada, on selle tähtsus omaaja seiskukohalt nimetamisväärne. See teooria kummutas
keele jumaliku päritolu teesi ning aitas jõuda põhitõeni, et inimene on ise loonud keele
suhtlemisvajaduse tõttu. Niisiis jõuti välja keele ühiskondliku iseloomu tunnetamiseni.

XIX sajandi teise aastakümne lõpul tekkis võrdlev keeleteadus, mis sai pöördepunktiks
keeleteaduse arendamisel tõeliseks teaduseks. Nüüdsest peale algas keeleandmete süstemaatiline
kogumine, läbitöötamine ja avaldamine. Võrdleva keeleteaduse rajajaks on taanlane
Rasmus Kristian Rask (1787-1832), sakslane Franz Bopp (1791- 1867), vene keeleteadlane
Alekandr Vostokov (1781-1864)jt.

Kuna teadlastel oli palju materjali käes, siis ei jäänud ka tulemused tulemata.

Onomatopöteooria
Selle järgi tekkis keel loodushäälte matkimisest. Ürginimene kuulis looduses loomade
loomade ja lindude häälitsusi, pani tähele tuule kohinat, oja vulinat, metsa kohinat,
oksade praksumist, kõuekärgatusi jm. hääli, mida püüdis hääleelunditega jäljendada.
Loodushäälte matkimisest tekkinud sõnade baasil arenes aegamööda keel tänapäevases
tähenduses.

Füsioloogilise karjahtuse teooria
Levinud on ka seletus, nagu oleks keel tekkinud lõbu- ja valuaistingust. Ürginimest võis
tabada juhuslikult visatud ese, kukkuv kaljutükk või puuoks, aga ka loomade kallaletungid,
mis tegid füüsilist valu ja sundisid häält tegema. Ka ootamatud lõbuaistingud põhjustasid
häälitsusi, mis kõik kokku andsid tõuke keele tekkimiseks.

Kumbagi teooriat ei peetud teaduslikuks, sest keele tekkimist on seletatud juhuslikkusega.
Uurimine on tõestanud, et onomatopoeetilised sõnad ei kuulu kõige vanemate sõnade hulka,
samuti nagu lõbu- ja valutundeid väljendavad sõnad ei tarvitse olla esimesteks sõnadeks.
Kummaski teoorias ei ole juttu keele tekkimise ühiskondlikust vajadusest.

Imemise-söömise toeeria
Hollandlane Jacobe van Ginneken (1877-1945) lõi imemise-söömise teooria, mille järgi
esimesteks häälikuteks olid inimhäälikud (hingamistegevuseta, hääldusorganite vastastikku
imemisel tekkivad häälikud, nt põrsaste kutsumisel moodustuv häälik, suudlust matkiv häälik,
mis tekib ka imemisel,jt). Kui ürgnaine imetas last, tekkisid lapse lutsutamisest esimesed
imihäälikud. Hiljem võtsid täiskasvanud need häälikud üle ja arendasid oma keele.
Ginneken tõi näited Aafrika rahvaste juurest, kus tõepoolest on palju imihäälikuid.

Imemise-söömise teooria siiski maksvusele ei pääsenud, sest see on juhuslikku laadi
ega põhjusta keele teket. Paljude rahvaste juures seda ei esine üldse. Imihäälikuid
esineb eriti Aafrikas kõneldavais bantu, bušmani ja hotentoti keeltes, mille põhjal
van Ginneken oma järelduse tegigi.

Lastekeele teooria
Seoses lastekeele uurimisega levis arvamus, et keel on tekkinud analoogiliselt lapse
kõne tekkimisega. Oletati, et ürginimesed esialgu üksnes häälitsesid vastavalt
tunderefleksidele, hiljem tekkis lallamine, millel võis olla sisuline tähendus. Veelgi
hiljem lisandus võime moodustada häälikuid ja neid seostada, millest tekkis keel.
Arenemine toimus seega imikule omasest häälitsusest nõudliku suhtlemisvahendini üksnes
selle erinevusega, et laps teeb arengu läbi mõne aastaga, inimkond kulutas selleks aga
sadu tuhandeid aastaid.

Ka lastekeele teooria ei seleta keele teket teaduslikult. Ürginimene pidi keele looma ise,
laps aga ainult matkib oma vanemate ja kasvatajate keelt.

Viipekeele teooria
Mõnede keeleteadlaste arvates on keel tekkinud rütmilistest tantsulistest liigutustest -
seega oli tants esimeseks suhtlemisvahendiks. Seda nimetatakse rütmikateooriaks.
Selle esitas viimistletud kujul saksa psühholoog ning keeleteadlane Wilhelm Wundt
(1832-1920). Tema teooria järgi tekkis žestide ja miimikakeel umbes poolteist miljonit
aastat tagasi. Hiljem liitus sellele ka häälikuline keel ja viipekeel taandus.

Ka rütmika,- žestide,- miimika,- ja viipekeel kõikides oma variantides ei saanud
saanud tiibadesse loodetud tuult. Puuduseks peeti piiratud kasutamisvõimalusi:
suhtlemine varjatud kohas; viibete variantide vähesus; võimaluste puudumine abstraktsete
mõistete väljendamiseks.

Individuaalse töö teooria
Keeleteadlane Louis Noire (1829-1889) lõi nn. tööteooria. Selle järgi tekkis keel
ebasuvalistest (reflektiivsetest) häälitsustest, mis olid seotud inimese töövõtetega.
Ürginimesel tuli tööd tehes ületada mitmesuguseid raskusi, mis põhjustas häälitsusi.
Need saidki esimeste tööprotsesside sümboliteks ning neist kujunesid tegusõnade tüved.
Viimaste kõrvale tekkisid ka teised sõnaliigid ning arenes keel.
Et Noire teooria on küllaltki loogiliselt põhjendatud, siis leidus sellele mitmeid
pooldajaid ka võrdleva keeleteaduse hulgas (nt A. Scleicher).

Eelnenust selgub, et keele tekke seletamiseks on lähema mineviku keeleteaduses loodud
arvukalt teooriaid, millele on leidunud pooldajaid ka teadlaste hulgas. Erinevalt
varasemasit sletuskatsseist on neist eraldatud jumal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar