Keelest III

Keele arenemine

Keel, kui ühiskondlik nähtus ei ole suhtlemisvahendina muutumatu. Vastupidi,
ta on teatud perioodil tekkinud ja muutub pidevalt. V.I. Lenin kirjutab:
 "Et ürginimene sai hädavajalikku looduse vabatahtliku kingina, see on rumal
lora... Mingisugust kuldset ajastut pole enne meid olnud, ja ürginimene tundis
täiel määral olemasolu rusuvat raskust, loodusega võitlemise raskust."
Ei ole mingit põhjust idealiseerida ka ürginimese kultuuri ja keelt. Need on
hinnatavad üksnes ajalise kauguse tõttu.
Vastavalt tootmise muutumisele ja ühiskondliku elu mitmekesistumisele pidi
paindlikumaks muutuma ka keel. Ei ole olemas ühtki kollektiivis
suhtlemisvahendina kasutatavat keelt, mis ei areneks (arvesse ei tule käibelt
kadunud klassikalised keeled, nagu sanskriti ja ladina keel, samuti kunstlikud
ehk abikeeled, nagu volapük, esperanto jt).

Keelte hargnemine ehk diferentsioon

Ürginimesed elasid sugukondadena ja vastavalt sellele nimetatakse nende keelt
sugukonnakeeleks. Sugukonda kuulusid veresuguluses olevad inimesed, sugukonna
piires valitsesid endogaamilised (sugukonnasisesed) abielusuhted: abielluti
ainult oma sugukonna liikmetega. Sellistes tingimustes oli kontakt
naabersugukondadega väga nõrk. Suletud rühmituses valitses peale muu ühine
ning ühtne sugukonnakeel, sest kollektiivi liikmed puutusid kokku, mistõttu
murderinevusi ei tekkinud.

Ühiskonna edasisel arenemisel kujunevad eksogaamilised (sugukonnavälised)
abielusuhted, millega piiratakse abiellumist oma sugukonna piires. Abielusid
hakati nüüd sõlmima naabersugukonna liikmetega hõimu piires. Hõim koosnes
mitmest sugukonnast, seega valistses hõimu piirides endogaamia, sugukonna
piirides aga eksogaamia.

Muidugi on ürgsete abieluvormide uurimine omaette probleem, nimetagem vaid,
et esialgu valitses inimühiskonnas plügaamia, eksogaamia tõi kaasa kergesti
lahutatavad perekonnad. Et vanad abieluvormid ei võimaldanud laste isa kindlaks
määrata, nimetatakse seda ajastut emaõiguslikuks ehk matriarhaadiks. Peamine
raskus laste toitmisel lasul emal.
 Nõukogude teadlane Mark Ossipovitš Kosven kirjutab:
"Matriarhaat tekib inimkonna ajaloo teatud astmel ürgkogukondliku korra esimese
perioodi järel emaõigusliku sugukondliku korra näol. Matriarhaadi tekkimine on
lahutamatult seotud sugukonna tekkimisega. Järelikult on matriarhaat
ürgkogukondliku ühiskonna arenemise varajane organiseeritud periood. Seepärast
on talle omased ka materiaalse kultuuri ja majanduse varajased ja primitiivsed
vormid, abielu ja ühiskondlike suhete arhailised vormid, samuti ka vastavad
vaimse kultuuri vormid."

Seoses tootlike jõudude arenemisega asendub matriarhaat keerulises protsessis
isaõigusliku ajastuga ehk patriarhaadiga, milles domineeriv majanduslik ja
ühiskondlik osa läheb mehele. Selliselt on ühiskond arenenud kõikjal.

Nt Kreeka (Ateena) sugukonna aluseks olid ühised usundilised pidustused ja
sugukonna esiisa kui jumala teenimine preestrite poolt, ühine kalmistu,
vastastikune pärimisõigus, vastastikune kohustus kaitsta ja toetada üksteist
vägivalla puhul, vastastikune õigus ja kohustus abielluda sugukonnas teatud
juhtudel (orvu või naispärijaga), vara mõningane ühisvaldus, põlvnemine
isaõiguse järgi, keeld abielluda oma sugukonna piires (v. a. orvu või
naispärijaga), sugukonda lapsendamise õigus, õigus valida ja tagandada vanemaid.

Sugukonnast avaramaks üksuseks on vennaskond ehk fraatria, mis on lõdvemalt
seotud kui sugukond. Mitu sugulasfraatiat moodustavad hõimu. Nii nt oli
Kreekas Atika maakonnas neli hõimu, igas hõimus kolm fraatriat, igas fraatrias
kolmkümmend sugukonda. Hõimu kuulus seega 90 sugukonda.

Analoogiline jaotus oli ka irokeesidel. Nende hõimudel oli kaheksa loomade järgi
nimetatud sugukonda: hunt, karu, kilpkonn, kobras, hirv, kurvits, haigur, kotkas.
Sugukonnas valitsesid järgmised tavad: õigus valida meeste ja naiste ühisel
koosolekul sahhem (rahuaegne vanem) ja pealik (sõjapealik), õigus tagandada
koosolekul sahhem ja pealik, keeld abielluda oma sugukonna piires, surnute
vara langes ülejäänud sugukondlastele, kohus üksteist aidata, kaitsta ja
aidata kätte maksta tehtud ülekohtu eest, teatud nimede või sarjade tarvitamine,
õigus adopteerida võõraid, ühine kalmistu, sugukonnanõukogu olemasolu.

Niisiis oli kõige algsemaks üksuseks sugukond, mis kõneles ühist ja ühtset
sugukonnakeelt nii matriahaadi kui ka patriarhaadile ülemineku ajal. On teada,
et Kreekas, kus hõim elas tihedalt koos, olid murdeerinevused väikesed,
Ameerika irokeesidel aga, kes elasid laial territooriumil, olid murdeerinevused
hõimukeeles palju suuremad.

Ürgkogukondlikule ühiskonnale on omane hõimude ja keelte hargnemine. Teatud
maa-alal elava hõimu või sugulashõimude arv kasvas nii suureks, et oli vaja
uusi alasid. Algas eraldumine põhihõimust, väljarändmaine ning soodsamate
elamispaikade otsimine. Nii sattus osa kollektiivi liikmeid põhimassist eraldi,
mis põhjustas aastasadade ja- tuhandete jooksul sugulaskeelte tekkimine. Selline
hargnemine on väga pikaajaline protsess, on toimunud eri aegadel, kuid on
põhjustanud teatud keelte suguluse. Just ürgkogukondlikule ajastule on tüüpiline
keelte hargnemine. Nii on tekkinud keelkonnad ja keelte genealoogiline
(päritoluline) sugulus.

Ürgkogukondliku ajastuga lõpeb keelte hargnemine, kuigi on rida erandeid. Üheks
selliseks on romaani keelte tekkimine Rooma riigi lagunemise käigus. Nimelt
tekkis rahvaladina murdeist orjandusliku ühiskonna lagunemisel romaani keelerühm
(itaalia, prantsuse, hispaania jt keeled). Inglise keelest on tekkinud selle
Ameerika variant, hilise hargnemise näiteks on ka afrikaansi tekkimine.

Ka soome-ugri keelkonnas on märgata mõningaid hargnemistendentse isegi käesoleval
ajal. On olemas kaks väga erinevat komi murret (komi-sürja ja komi-permi), mida
võib pidada peaaegu iseseisvateks keelteks, samuti on kahe murdega (ka kahe
kirjakeelega) mordva ja mari keel. Riigipiirid on takistavaks teguriks lapi keele
ühtsusele,mistõttu lapi keel on hargnemas norra-lapi, rootsi-lapi, soome-lapi ja
koola-lapi keeleks. Keelte hargnemine ürgkogukondlikule ajastule järgnevail
ajastuil on ühiskondlikest eritingimustest põhjustatud erandnähtuseks.
Alates orjanduslikust ühiskonnast ilmnevad juba uued tendentsid.

Suguluskeelte liitumine ehk intergratsiion
 
Sugukondlik kord aga ei püsinud muutumatuna. Vastavalt tootlike jõudude
arenemisele tekkisid uued tegurid, mis põhjustasid ürgkogukondliku ühiskonna
lagunemise: hakkasid kuhjuma rikkused varanduse pärandamise tõttu isaõiguse
järgi, mistõttu perekond ja sugukond muutusid vastandlikeks jõududeks; tekkisid
aadli ja kuningavõimu alged, hakati ellu jätma sõjavange ja neid kasutama
orjadeks, hõimudevaheline sõda muutus röövimiseks varanduse saamise eesmärgil.

Riigi tekkimisega on otseselt seotud hõimude ühinemine, mis tõi kaasa lähedaste
hõimukeelte liitumise. Vastavalt sellele, kuidas riigi keskvõim tugevnes, tekkis
uusi hõimuliite, kuni moodustusid rahvad. Ka Ateenas toimus selline arenemine,
mis viis inimeste liigitamiseni vabadeks ateenlasteks ja orjadeks. Hõimud ja
keeled liitusid aga kõikjal, kus tekkisid riigid ja formaalsed rahvad. Hõimud
ja keeled liitusid aga kõikjal, kus tekkisid riigid ja formeerusid rahvad.
Toimus niisiis hõimukeelte liitumine rahvakeelteks. See protsess oli tüüpiline
orjanduslikule ühiskonnale, kuid jätkus väiksemal määral hiljemgi.

Sugulaskeelte liitumisel ei saa kõnelda otsesest vägivallast ühe või teise
keele suhtes. Naaberhõimude liikmed said enam-vähem aru üksteise keelest, uued
tingimused liitsid eri hõimude liikmeid, mistõttu toimus keelte pidev lähenemine
kuni lõpliku liitumiseni. Aga ka pärast ühise keele tekkimist säilisid mõned vanad jooned
murdeerinevustena ning võisid sealjuures olla väga püsivad. Nagu uurimused
näitavad, on vanasti olnud lähedasteks hõimukeelteks põhja-eesti ja lõuna-eesti
keel. Riigi tekkimise keerulises protsessis toimus nende keelte liitumine.
Sakslaste sissetung Baltikumi segas toimuvat arenemist, kuid sellest hoolimata
liitusid mõlemad hõimukeeled ühiseks eesti keeleks. Selles on aga arvukalt jooni,
mis pärinevad just tollest ajast, nt erinevad tunnused nimetavas (Põhja-Eestis
muutus t-tunnus d-ks ilma/d, vaka/d, sepa/d;  Lõuna-Eestis ilma`, vakav`, sepä`,
seega d asemel kõrisulgäälik`), lahkuminekud häälikulises ehituses (Põhja-Eesti
katki, putk, kitkuma;  Lõuna-Estis katski, püts`k, kitskma), erinevused sõnavaras
(Põhja-Eestis koer, hunt, mänd, punane; Lõuna-Eestis peni, susi, pettäi,
verrev)jne.

Eelnenust ei tohi aga teha ka sellist järeldust, nagu pärineksid murdeerinevused
meil, saksa, vene jt. keeltes vanadest hõimukeeltest. On tõestatud, et suurem
osa erijooni läheb tagasi feodalismiajastusse, millal killustatus ja piiratud
liikumisvabadus soodustasid murdeerinevuste tekkimist. Iga keelt konkreetselt
uurides võib avastada hõimukeelte liitumisi ja sellest pärinevaid vanu erinevusi.

Keelekontakt

Klassiühiskonnas võib esineda ka mittesugulaskeelte liitumist. Seda on esinenud
orjanduslikus, feodalistlikus ja kapitalistlikus ühiskonnas. Selline liitumine
on alati seotud vägivallaga mingi rahva ja keele suhtes. Akadeemik N.J. Marr
nimetas mittesuguluskeelte liitumist keelte "ristumiseks", kusjuures ta pidas
võimalikuks kahe keele ristumisel uue, kolmanda keele tekkimist. Selline
puhtteoreetiline järeldus ei ole aga kooskõlas ajalooliste faktidega, sest
kahe keele liitumisel jääb alati üks võitjaks ja teine kaob. Et see on pikaldane
ja mitmete staadiumidega protsess, siis nimetatakse seda keelekontaktiks.

Keelekontakt algab tugevama kollektiivi keele mõjuga nõrgema või väiksema
kollektiivi keelele. Oma osa võib olla riiklikel seadustel, millega takistatakse
vähemusrahva kirjakeele arenemist, õhutatakse vaenu või halvustavat suhtumist
vähemuskeeltesse. Pikapeale õpib vähemusrahvas suurema kollektiivi keele,
muutudes seega kakskeelseks. Nii on indiaanlastega Ameerikas, nii oli
vähemusrahvastega tsaristlikul Venememaal (et mitte öelda, et nii oli ka NL-s).
Kuigi väiksema kollektiivi keel püsib, taandub ta kodudesse, oma küladesse,
kuid ametiasutustes, avalikes kohtades ja suhtlemisel väljaspool kodu kasutatakse
tugevama kollektiivi keelt.Sellises staadiumis võib keelekontakt katkeda, kui
muutuvad poliitilised tingimused. On teada, et türgi keel avaldas tugevat mõju
bulgaaria ja ungari keelele, kuid viimased säilisid, sest need rahvad vabanesid
türklaste ikkest. Mitu sajandit kestnud tatari ikke ajal pidas vene keel vastu
igasugustele assimileerimiskatsetele.

Nt oli möödunud (st ülemöödunud) sajandil kodudesse taandunud liivi keel Salatsi
ümbruses, kus mõisnikud pidasid liivi keelt nõidade keeleks. On säilinud isegi
dokumente, kus mõisnikud ei taha liivlasi oma mõisasse, sest peavad neid
nõidadeks ja paganateks. Halvustavalt suhtusid Läti võimud kodanlikul ajal ka
Kuramaal säilinud liivlastesse.

Süveneva keelekontakti puhul loobutakse mõne põlvkonna vältel lõplikult emakeele
kõnelemisest, mis võib lõppeda küll mitte elanikkonna, aga keele kadumisega.
Nii teamegi, et Salatsis suri olemasolevail andmeil viimane liivlane 1868. aastal
. Lähemail aastakümneil lakkab olemast ka vadja keel, mida kõneleb veel
paarkümmend inimest; kaugel pole seegi aeg, mil liivi keel lõplikult assimileerub
Kuramaal, sest keelekontakti pole viimases staadiumis võimalik peatada.

Viimase kõneleja surmaga ei lõpe siiski veel keeleteaduse ülesanded andmete
kogumisel assimileerunud keelest. Fikseeritakse needki, kes mäletavad mõningaid
sõnu hääbunud keelest või teavad sellest midagi jutustada. Tihti läheb siin
keeleteadus üle rahvaluulele.

Niisiis: jääb keelekontakti tagajärjel üks keel püsima, teine lakkab olemast.
Hääbunud keel ei kao aga jälgi jätmata. Ta annab tavaliselt omalt poolt elemente
võitnud keelesse, rikastades seda nii sõnavaraliselt kui ka grammatiliselt. Kui
selline mõju on eriti tugev, siis kõneldakse hääbunud keele substraadist (alus-
kihist) võitnud keeles. Nt prantsuse keel, milles on keldi päritolu mitmed
fraseoloogilised väljendid ja paljud kohanimed, nagu: Pariis, Reims, Bayeux,
Angers, Langers jt, üle 300 sõnatüve, nagu: alouette ´lõoke´, bec ´nokk´,
mounton ´lammas´, lieu ´koht´jt.

Kogu läänemeresoome keelte üks astmevaheldusteooriaid on üles ehitatud
substraadile. Nimelt oletatakse, et laplased kaotasid keelekontaktis
läänemeresoomlastega oma keele ja võtsid üle meie esivanemate keele, kuid
substraadina proto- ehk vanalapi keelest jäi läänemeresoome keeltesse
astmevaheldus.

Keelekontaktiga on seotud veel superstraat ehk pealiskiht. See on väga tugev
hiline mõju teises keeles, kusjuures mõlemad keeled püsivad, kuid on tekkinud
keelekontakt. Nii nt on Kuramaa liivi keele tänapäeval väga tugev läti keele
superstraat, mis avaldub peamiselt lätikeelsete sõnade tarvitamises liivi
grammatika järgi.

Superstraadina ei tohi aga käsitleda tavalist laenamist ühest keelest teise. On
ju rahvad omavahel mitmesugustes suhetes, mistõttu see kajastub ka keeles.
Eriti palju laenavad vastastikku naaberkeeled. Nii on eesti keeles: laene balti,
slaavi, germaani jt keeltest; samuti on eesti keel laenanud sõnu naaberkeeltesse.
Vene keel on laenanud sõnu prantsuse, hollandi, saksa, jm keeltest, ilma et
saaks kõnelda superstraadist või keelekontaktist.

Tuleb nentida seega, et laenamine on normaalne keeltevaheline kontakt, mille
käigus keeled rikastuvad uute elementidega naaberkeeltest; keelekontakt, on
aga vägivaldne protsess, mis mõjub alati üht keelt kahjustavalt, viies selle
kas täieliku hävimiseni või tuues kaasa tugevaid mõjustusi, kui keelekontakt
ajalooliste sündmuste mõjul katkeb.


Selle tagasihoidliku ülevaatega oleme jõudnud inikonna koidikust tänapäeva
(st eelmise sajandi keskpaika). Selgus, et inimestele pole keelt andnud ei
jumalad ega teised üleloomulikud olevused. Keele on loonud inimene ise, sest
tal tekkis vajadus suhelda ning mõtteid vahetada. Keele põhiolemuseks on tema
ühiskondlikkus.

Keel kui suhtlemisvahend tekkis siis, kui inimese eelkäija - ahvinimene - hakkas
umbes pool miljonit aastat tagasi tööd tegema. See oli seotud esimeste
tööriistadega, mis võimaldasid teha kollektiivset tööd. Sellega kaasnes
mõtlemise ja keele tekkimine. Keel on oma tekkemomendist alates häälikuline,
pole kunagi olnud žestide ja miimikakeelt.

Keel on pidevas arenemises, mille käigus muutub ta sõnavara ja grammatiline
ehitus. Kõik arenevad keeled rikastuvad uute elementidega, et rahuldada
kasvavaid nõudeid suhtlemisel. Ükski keel ei eksisteeri omaette, vaid ikka
kokkupuuteis naaberkeeltega, mistõttu keeled mõjustavad üksteist.

Keelte ajaloolises arenemises võib täheldada mitmesuguseid tendentse. Ürgkogu-
kondlikus ühiskonnas toimus sugukonna- ja hõimukeelte hargnemine, orjandusliku
ühiskonna tekkimisega algasid sugulaskeelte liitumised. Klassiühiskonnas
toimuvad aga keelekontaktid, mille käigus mittesuguluskeeled mõjustavad
vastastikku üksteist kuni mõne keele kadumiseni. Mõjustuse tõttu tekivad
keeltes substraadid ja superstraadid. Eriti intensiivselt arenevad keele-
kontaktid pärast rahvuste ja rahvuskeelte tekkimist.

---

Sellise tõlgenduse keele tekkest ja arengust pakkusid välja keeleteadlased rohkem
kui viiskümmend aastat tagasi. Olles või sunnitud olema innustunud marksistlikust
teooriast, sooviti kommunismi jõudes üle minna ainult ühele keelele. Ei öeldud
küll otseselt välja, mis keel see olema peaks, aga suure tõenäolisusega peeti
silmas vene keelt. Õnneks kõik läks teisiti ja kui õnnestub eesti keelt - mis on
üle elanud väga keerulisi perioode - alal hoida, siis ma loodan ja usun selle püsima
jäämisse kuni aegade lõpuni.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.