Mööda netti

  J. R. R. Tolkien. Kääbik. Tõlkinud Lia Rajandi, Harald Rajamets. Eesti Päevaleht. 2007. 220 lk.  "Ühel hommikul kaua aega tagasi, kui maailm oli praegusest palju rahulikum, vaiksem ja haljam ja kääbikuid leidus veel rohkesti ning nad elasid jõukalt ja kui Bilbo Baggins pärast hommikueinet oma ukse ees seisis, suitsetades tohutu pikka puust piipu, mis ulatus peaaegu ta karvaste (korralikult harjatud) varvasteni, tuli mingi imeliku juhuse läbi sinna äkki Gandalf. Gandalf!" Nõnda algab kääbiku kohtumine võluriga, millest saab alguse suur seiklus. Edasi tulevad juba kolmteist päkapikku eesotsas Thorin Tammiskilbiga, et minna Üksildase Mäe juurde, kus lohe Smaug valvab varandust, mis kuulub päkapikkudele, ja kääbikul ei ole selles loos mitte väike roll. Aga noh, mis siin ikka ümber jutustada, olen ilmselt viimane eestlane, kellel see raamat lugemata, nüüd sai siis see linnuke ka kirja.  Filmi ma ei ole samuti näinud, kuid need järjed (Sõrmuste Isand) olid küll huvitavad vaad...

  Kübeke elutervet vihkamist. Koostanud Manfred Kalmsten ja Kadri Kääramees. Fantaasia. 2024. 328 lk. Suvehakul nägi ilmavalgust üks kena kodumaine ulmeantoloogia, milles üksteist lugu tosinalt autorilt. Olgu siis ingliskeelselt peateemaks hopepunk või eestindatult lootuspunk, on omal moel tegemist elevandi kompamisega pimedas toas. Lisaks annab asjale veel jumet Liis Rodeni maitsekas kujundus. Tuleb tunnistada, et ütlemata vilets ajastus on tulla välja raamatuga just siis, kui loodus rõkkab, aia- ning remonditööd ootavad ja telekas käib jalgpalli EM. Aga noh, läks nagu läks, suutsin end ikka nii palju kokku võtta, et kahe nädalaga sai raamat läbi loetud.  Üksipulgi ei hakka igat juttu pulkadeks võtma (vaata Loterii blogi), selleks on vaja rohkem aega ja ruumi, ja lühijutte ümberrääkida, no alati ei saa ka, kuid üldiselt ei tasu väga toriseda, tase ei olnudki kõige hullem.  Aga kui nüüd nimetada selle keti kõige nõrgem lüli, siis oli see Lüüli Suuk. Nädal peale lugemist e...

  Robert Silverberg. Tähehiiglaste orjad. Koostanuud Raul Sulbi. Tõlkinud Priit Kenkmann, Martin Kirotar, Tatjana Peetersoo, Raul Sulbi, Jaana Talja. Fantaasia. 2016. 268 lk. Läksin laupäeval raamatukokku plaaniga võtta midagi lugemiseks, isegi nimekiri oli kaasas ja puha, aga kohale jõudes tekkis väike probleem. Üks turvamees tuli enne sihtkohta jõudmist vastu ja pidin ümber pöörama. Selgus, et väikelinnas toimuvad veinipäevad ning raamatukogu oli suletud. Sain aru küll, et midagi on teistmoodi, tänavad olid rahvast täis, parkida polnud kuskile ja õhus tiirutas helikopter. Mis seals ikka, olin veidi hämmingus, kuid läksin edasi. Õhtul kodus sirvides neid väheseid ulmeraamatuid, mis mul on (kokku ca kaks banaanikastitäit), jäi näppu see punaste kaantega jutukogu. Olen kunagi kogu eestikeelse Silvergebrgi läbi lugenud, aga et tegemist on ühe mu lemmikuga, siis ei pidanud paljuks temaga üks tore taaskohtumine ette võtta. Robert Silverberg (1935) on selline autor, kes jõudis õigel aja...

  Juhan Jaik. Kaarnakivi. Eesti Raamat. 1980. 256 lk. Millal siis veel kui mitte keset kevadet on paras aeg lugeda Juhan Jaiki. Tegemist on siis lastele kirjutet juttudega, mis esmailmunud juba esimese vabariigi aegu. Ei mäletagi, millal viimati sai käes hoitud raamatut, kus leiduks nii palju looduse ja maaelu ülistamist, poolehoidu ja sümpaatiat talurahvale kui siin kogumikus. Ja ometi on jutte äärest servani. Siit saab teada, kuidas üks peremees kohtas metsas vanapaganat, mismoodi Laanemees käis kosjas, kes oli jõetõbras, mismoodi tehti esimene vilepill ja veel palju huvitavat. Kuna enamus tondijutte on muinasjutuna kirja pandud, siis ei puudu ka halvad tegelased (peninukid, kodukäijad, puugid), kellest siis hüva nõuga võitu saadakse. Otse loomulikult on läbi mitme loo võimalik saada teada, mida selle kaarnakivi all mõeldakse ning kuidas seda leida võis.  Isegi karjaskäimine polnud Juhanile midagi võõrast. "Jõudis kätte jaanipäev. Jaanipäeval on see komme, et karjapoisid ehi...

  Irvine Welsh. Porno. Tõlkinud Olavi Teppan. Koolibri. 2016. 408 lk.  "Porno" on I. Welshi debüütromaani "Trainspotting" järg, mis räägib sama seltskonna tegemistest kümme aastat hiljem. Asjaolude kokkulangemisel satuvad vanad sõbrad tegutsema taas Šotimaal Edinburhis, kus möödus nende pöörane lapsepõlv ja teismelise iga. Narkootikumidest ei ole kõik veel vabanenud, lihtsalt süstla asemel on triip kokat, kuid vähemalt tehakse edusamme et meelemürkidest lahti saada. "Pisitasa õppisin neid uimasteid austama, nendega säästlikumalt ümber käima. Teismeeas ja kahekümnendates  võib-olla vahet ei tee, sest omaenda surelikkusele siis ei mõtle. Mis muidugi ei tähenda, et elad selle perioodi lõdvalt üle. Aga kolmekümnendates on juba teine asi. Korraga taipad, et ühel hetkel tuleb surra, ning pohmakas ja võõrutuses tunnetad, mismoodi narko sellele protsessile kaasa aitab, hingelisi, vaimseid ja füüsilisi ressursse ammendab, pahatihti põnevuse asemel tülpimust kütab. Selle...

  Veebis ilmuv igakuine ulmeajakiri Reaktor andis välja erinumbri Erektor. Põhiliselt keskendub see erootikale ulmes, aga eks seal on muud ka avastada. Sattusin sedapuhku jutulisa sirvima ja üritan lühidalt muljetada. Kokku on jutte seitse, kaks lühemat pala, neli pikemat juttu ja üks pikem jutustus, et mitte öelda lühiromaan. Enamuses on mindud fantasy ja SF-i peale välja, õudust ei täheldanud, vähemalt otseselt mitte. Vabas järjekorras olid siis jutud järgmised: Krafinna. "Vana leinav kask" Pärast pikemat vihmaperioodi, kui on natuke näha päikest, läheb Meeri jalutama ning leiab koha, kus algab vikerkaar. Vahejuhtum saab talle saatuslikuks, edasi satub ta kuskile peeglitagusele ja meie maailma vahelisele alale ning hakkab meenutama minevikku. Mõistagi ei ole möödanikust ainult head meelde tuletada, lörri läinud suhe on jätnud oma jälje. Kogu monoloogi täiendab akna all kasvav kask, mis võiks rääkida nii mõndagi, pakkudes samas tuge Meerile. Kindlasti üks kõige omanäolisem l...

  Irvine Welsh. Trainspotting. Tõlkinud Olavi Teppan. Koolibri. 2010. 352 lk. Kamp narkareid eelmise sajandi lõpu 80ndatel Šotimaal Edinburghis oma kohta ja armastust otsimas, ka nii võib seda raamatut iseloomustada, miks mitte. Irvine Welsh (1958) on ise samas kandis üles kasvanud ja meelemürkidega kokku puutunud, sestap usun teda, mees teab, millest kirjutab. Samas pole oluline, palju seal on välja mõeldut, palju päriselt olnut, mõjus teos see eest usutavalt. Tegelaskond on samuti üsna kirju, aga kindlasti ei ole see eliit. Enamus on noored alla kolmekümnesed, kes massilise töötuse ajastul elatuvad abirahadest ning pisivargustest. Enim saab leheruumi too lahe tõbras Mark Renton, kes vaevleb oma heroiinisõltuvusega, edasi tuleb naistemehest isekas Sick Boy, siis psühhopaadist sadist Franco ja heasoovlik nohik Spud. Eks neid oli veel, aga ülejäänud olid pigem kõrvalised tegelased, kes väga esile ei kerkinud. Kuulsaim tsitaat siit raamatust: "Vali meid. Vali elu. Vali pangalaen; v...