Kübeke elutervet vihkamist
Kübeke elutervet vihkamist.
Koostanud Manfred Kalmsten ja Kadri Kääramees.
Fantaasia. 2024. 328 lk.
Suvehakul nägi ilmavalgust üks kena kodumaine ulmeantoloogia, milles üksteist lugu tosinalt autorilt. Olgu siis ingliskeelselt peateemaks hopepunk või eestindatult lootuspunk, on omal moel tegemist elevandi kompamisega pimedas toas. Lisaks annab asjale veel jumet Liis Rodeni maitsekas kujundus. Tuleb tunnistada, et ütlemata vilets ajastus on tulla välja raamatuga just siis, kui loodus rõkkab, aia- ning remonditööd ootavad ja telekas käib jalgpalli EM. Aga noh, läks nagu läks, suutsin end ikka nii palju kokku võtta, et kahe nädalaga sai raamat läbi loetud.
Üksipulgi ei hakka igat juttu pulkadeks võtma (vaata Loterii blogi), selleks on vaja rohkem aega ja ruumi, ja lühijutte ümberrääkida, no alati ei saa ka, kuid üldiselt ei tasu väga toriseda, tase ei olnudki kõige hullem. Aga kui nüüd nimetada selle keti kõige nõrgem lüli, siis oli see Lüüli Suuk. Nädal peale lugemist ei meenu tema uhke nimega jutust (Welwitschia Mirabilis) küll mõhkugi. Üle sirvides tuli meelde, et oli keegi printsess, keda kupatati mehele ja siis mingid liivakeerutajad, aga suht tume auk ikka. Lohutan end sellega, et jutukogus Täheaeg 22 avaldatud Lüüli lugu oli palju kõvemast puust ja ehk näitab autor tulevikus ise ka vähe kõrgemat taset. Järgmisena jättis soovida Miikael Jekimovi aurupunk laadis lugu, mis kiskus kangesti aurupunnitamiseks. Ma ei saa üle ega ümber tõigast, et kui puudub kompositsioon - algus, keskpaik, lõpp - on mindud sirge seljaga madala lati alt läbi. Iseenesest intriigi seal jutus justkui on, viktoriaanlik Inglismaa, lapstööjõu kasutamine ja kasuahne pahalane, aga lõpp on kuidagi... kiirustatud, muidu pole jutul väga viga.
Edasi tulid juba rohkem lugejasõbralikumad palad. Tõsi, Veiko Belialsi loo algus oli suht säbrune, midagi ei saanud aru, mis kuramuse raskesti kasvatatavad lapsed, kuid lõpp loksus kenasti paika. Häli Kivisild esindab seda tiiba eesti ulmes, kes kasutab kohalikku ainest oma loomes. "Harjusk" oli täitsa kobe tükk, kus võis isegi rahvuslikke jooni tabada. Et matsil pole kõrghariduse juurde asja jne. Kahe peale klopsisid loo kokku Artur Räpp ja Maarja Kruusmets. Nende "Tume leek" hargneb lahti kosmoselaevas, kus raamatukogu tädi peab osa lektüüri peitma letti alla, sest juhtkond soovib rändurid millestki olulisest ilma jätta. Miskipärast usun, et Maarjale oli see jutt meeldiv väljakutse. Need vähesed tekstid, mis ta Reaktori jutusabas on avaldanud, mida olen lugenud, meenub, et neis kõigis on juba olemas see helge ja lootusrikas lõpplahendus, mis siin jutus on samuti esindatud. Seesinane tundus lastejutt, kuid rääkis olulisel teemal. Hea.
Kui olin lugenud paar lehekülge Meelis Fridenthali juttu "Õunapuu", arvasin juba, et autor on saatnud Vikerkaare või Loomingu asemel jutu valele aadressile. No ikka väga olme oli see ulme kohta, samas olmeulmes on ka tehtud edusamme, meenutagem Kir Bulõtšovi (Professor Kozarini kroon. Gururaamat, 2023). Kuid millist lohutust seal maailmalõpu ahastuses pakkus "Õunapuu", jaa, see oli üsna positiivne litakas.
Laura Loolaid oli juba väga lähedal, et pälvida, kas just Stalkerit, kuid tunnustust kindlasti, aga paraku jäi liiga palju oma maailma ehitamisse kinni. Selline sinna ja tagasi lugu, et keegi läheb tooma vajalikku kütust, mhm. Aga vaja on lugu, et midagi toimuks ja "näita, ära räägi", on reegel, mille vastu ikka veel üsna julgelt patustatakse. Iseenesest lahe oli see vaatenurga muutmine, et kes siis räägib, tuli alles lõpus välja. Ühe tegelase nimi oli nt Fanta. Kunagi olla Saksamaal valmistatud limonaad nimega Fantaasia, kuid see oli liiga pikk nimi ja hiljem sai sellest Fanta. Kummaline aga, et seda Laura lugu lugedes tuli meelde aastate eest loetud Aleksandr Gromovi jutt "Arvestaja", ilmunud kogumikus "Muumia", Skarabeus, 2006, kes teab, see teab.
Üllatav oli Kristjan Sanderi lühijutt "Miljones päev". Kui kuskil kauges tulevikus on masinad juba ohjad enda kätte võtnud, ei tohiks nagu lootus olla, aga kae imet. Lühijutuna on see raamatu parim lugu. Ega vähem ei üllatanud ka Kristi Reisel oma "Vein Naanil" jutuga, mis lausa kiljus illustratsioonide järele, mida seal ei olnud. Kosmoselugu küll, aga meeleolu tabamine oli see, mis muutis loo lahedaks. Üks tegelane meenutas kangesti Jääaja multikast toda lapsehoidjat, mis iganes ta nimi ka oli.
Ilmselt selle raamatu kõige kriipivam lugu on Triinu Merese klaviatuuri alt välja tulnud jutt "Plahvatus Le Gynil". On kosmoselaev, mis saab komeedi tabamuse, päästekostüüme kõigile ei jagu, keegi peab ilma jääma ehk hukkuma, aga kes? Kuidagi on nii läinud, et Merese pikemad tekstid ei ole minu teetass, aga lühijutte loen meeleldi. Siin on jälle üks tugev sooritus. Ja punkti paneb Manfred Kalmsteni fantasy lugu "Tapjaprints". Kunagi toimunud mässust on 20 aastat möödas ja asjaosalised saavad kõrtsis kokku, aga mitte selleks, et sinasõprust kannu õllega värskendada, vaid ikka selleks, et kalmstenlikult rusikate ja mõõgaga mõõtu võtta. Näib, et selline põhjala hingus käib veel autoril kaasas ja ega ses midagi halba ole, lugu oli siia kogumikku paslik. Nimede valik on Manfredil alati vähe kummaline: Adamäer, Eldänmeer, Serärika, aga sellega harjusin ära.
Vist on nii, et lootuspungi näol on tegemist vooluga, mis juhatab sisse ulmes uue laine. Ses mõttes, et kuidagi turvaline on see valdavalt. On see halb või hea, mine tea, maitsed on erinevad. Eks aeg on ka selline, et poliitkorrektsus ja solvumiskultuur võtavad oma. Arusaadavalt midagi läheb kaduma ja midagi tuleb jälle asemele, sellega tuleb leppida, aga ma ei taha ka kõlada nagu viimane toriseja. Vähemalt selle raamatuga mul igav ei olnud. Panen ühe tsitaadi ka siia lõppu Manfredilt.
"Me peame muutuma. Kui me ei muutu, siis me hääbume, kuni meid enam pole, või nõrgeneme, kuni Kõrge Rist meid murrab."
Kommentaarid
Postita kommentaar