J. R. R. Tolkien. Kääbik.
J. R. R. Tolkien. Kääbik.
Tõlkinud Lia Rajandi, Harald Rajamets.
Eesti Päevaleht. 2007. 220 lk.
"Ühel hommikul kaua aega tagasi, kui maailm oli praegusest palju rahulikum, vaiksem ja haljam ja kääbikuid leidus veel rohkesti ning nad elasid jõukalt ja kui Bilbo Baggins pärast hommikueinet oma ukse ees seisis, suitsetades tohutu pikka puust piipu, mis ulatus peaaegu ta karvaste (korralikult harjatud) varvasteni, tuli mingi imeliku juhuse läbi sinna äkki Gandalf. Gandalf!"
Nõnda algab kääbiku kohtumine võluriga, millest saab alguse suur seiklus. Edasi tulevad juba kolmteist päkapikku eesotsas Thorin Tammiskilbiga, et minna Üksildase Mäe juurde, kus lohe Smaug valvab varandust, mis kuulub päkapikkudele, ja kääbikul ei ole selles loos mitte väike roll. Aga noh, mis siin ikka ümber jutustada, olen ilmselt viimane eestlane, kellel see raamat lugemata, nüüd sai siis see linnuke ka kirja.
Filmi ma ei ole samuti näinud, kuid need järjed (Sõrmuste Isand) olid küll huvitavad vaadata. Veider, aga sellel trükil on lehekülgi kuidagi vähevõitu, alguses arvasin, et see on mingi lühendatud versioon. 95nda aasta trükk on nt peaaegu sada lehekülge mahukam, aga siin ei ole ka ei ees- ega järelsõna, ainult põgus tutvustus kaane sisepöördel. Iseenesest sai lugu lõpetatud ja midagi nagu puudu ka ei paista olevat, kuigi teekond on siin ehk isegi olulisem kui lõpp, või siis vähemalt paeluvam. Ent siiski, neile vähestele lehekülgedele mahub ära lugu sõprusest, kokkuhoidmisest ja sellest, mis on oluline - maine varandus või...
Kas see kirjaniku debüüdina 1937. aastal ilmunud romaan just tema parim teos on, ei julge väita, kuid oma koht on tal fantasy kirjanduses kindlasti. Eks ta selline loomaaeda ja kohvikusse raamat on, mis sobib lugejale sõltumata vanusest ja east.
Nüüd mingem siit, veel koidu eel!
On udused külmad mäed me teel,
kuid kaugemal, ürgkalju all
me võlukuld meid ootab veel.
Kommentaarid
Postita kommentaar