Mööda netti

 Joyce Carol Oates. Neli suve.  Tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane.  Perioodika. 1977. 96lk. Mõni raamat on selline, millest nagu ei tihkagi midagi rääkida/kirjutada. Seesinane on üks taoline. Teine võimalus oleks muidugi raamat maha vaikida ja ... aga milleks? Samas lugemine ei olnud keeruline, kuid laad oli harjumatu. Autor ei räägi lugu kui niisugust, kus on algus, keskpaik ja lõpp. Pigem on tegemist fragmentidega, pihipäeviku väljavõtetega. Kaantevahel on neli lühiteksti, kõigis on peategelaseks erinev naine, kes otsib iseend. Tegevus(etus) toimub Ameerikas, paar korda mainitakse linna nimega Detroit. Taustaks on siis 1960ndate üliõpilasrahutused ja Vietnami sõda, aga need jäävad kuhugi kaugemale. Põhiteema on siin suhted, et mitte öelda armastus. Et naine peab abikaasa kõrvalt armukest, see ei tundugi lõpuks enam nii ebaloomulik. „Elan kuidagiviisi, poolikult. Moonutatud valsirütmis.” (lk40) Ja kui mehed on kuidagi leebelt kohmetud, siis lihtsalt juhtub, ...

Anton Tšehhov. Valitud teosed I.  Tlk Väino Linask, Enn Murdmaa,  Madis Nurmik ja Friedebert Tuglas.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1960. 416lk. Anton Pavlovitš Tšehhov (1860-1904) kuulub nende kirjanike hulka, keda aeg-ajalt ikka olen lugema sattunud. Seda enam, et tema kahksaosaline kogutud teoste sari on mul koduses riiulis olemas. Raamatulaadal käimisest on siiski midagi kasu ka. Siia raamatusse on siis kokku koondatud need novellid ja jutukesed, mis avaldatud aastail 1880-1884 ajakirjanduses. Kogumaht annab välja 71 pala. Võib öelda, et Tšehhov oli väga viljakas kirjanik. Enamus jutte on küll lühikesed, kolm-neli lehekülge, vaid paar pikemat leidub, aga milline galerii tegelasi! Loen ja imestan. Üldse paneb jahmatama, et temasugune idealist sai tollasel Venemaal endaga hakkama. Ikka mõistab ta hukka liiderdamist, looderdamist, jo...

VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...

Stanis ł aw Lem. Solaris. Eeden.  Tlk Aarne Puu.  Eesti Raamat.  1989. 352lk. No oli see alles raamat. Siin on siis kaks romaani, mis räägivad kontakti loomisest maavälise olendiga. Kosmoses on Solarise nimeline planeet, mida on uuritud juba terve sajand. Välja on mõeldud isegi vastav teadus – solaristika. Aga tulemust pole saadud muhvigi. Mida kujutab endast too kauge ja võõras planeet? Planeet, kus laiuv ookean käitub nagu ise heaks arvab. Peategelane Kris Kelvin saabub Solarisel asuvasse baasi, kus ootavad teda Jüri Järvet, ei, Snaut ikka ja Satorius, või kas ikka ootavad. Juba alguses on kõik kuidagi... kummaline. Teadlased uurivad, teevad katseid, aga tegelikult uurib planeet hoopis teadlasi. Harey on Kelvini kunagine pruut. Baasis juhtub imelikke asju. Kelvin kohtub Hareyga, kes peaks olema ammu surnud. Ühes vestluses küsib Harey: „Aga kas on veel selliseid planeete?” ...

Stanisław Lem. Tagasitulek tähtede juurest. Tlk Gunnar Kaarend. Eesti Raamat. 1976. 240lk. Nende kaante vahel on üks võimalik tulevikunägemus. Kirjutatud on see küll aastal 1961, kuid nagu heale ulmele kohane, oli Lem oma ajastust tublisti ees. Peategelane, Hal Bregg, saabub pikalt kosmoselennult tagasi Maale. Maale, kus on möödunud vahepeal 127, laevas aga kümme aastat. Kehtib nn ajaparadoks. Miski pole Breggi jaoks enam endine. Suurim muutus on toimunud ühiskonnaga. Inimesed on välja mõelnud ravimi või õigem on öelda meetodi, mille abil kõik kodanikud on muudetud justkui ülileebeiks.    "See oli maailm, kus hädaoht oli välistatud. Selles ei olnud kohta ähvardustel, võitlusel ega vägivallal; see oli maailm täis mahedust, kus valitsesid pehmed vormid ja leebed kombed, kus konfliktidel puudus teravus ja situatsioonidel dramaatilisus, maailm, mis oli niisama hämmastav kui minu või meie (mõtlen Olafit) sellesse suhtuminegi." (lk201) Aga endisaegseid as...

Stanisław  Lem. Ijon Tichy kosmoserändude päevikud. Tlk Olev Jõgi, Jaan Kaplinski ja Hendrik Lindepuu. Vagabund. 2003. 174lk. Seda kümnest lühijutust koosnevat raamatut saab küll ainult läbi ja lõhki ulmeks pidada. Eks autori nimi juba räägib enda eest. Ühes raadiosaates kunagi öeldi, et kui venelastel on Strugatsid, siis poolakatel Lem. 20. sajandi nimekad autorid on nad kahtlemata kõik. Kuid siin raamatus saab jutte veel edasi eraldada, et esimesed viis on kosmoselendudest, järgmised neli toimuvad Maal ja viimane on eraldiseisev robotijutt. Ühendab neid kõiki kuulus tähematkur, väsimatu uurija ja veel paljude tiitlitega pärjatud Ijon Tichy. Kas Lem nüüd väga tõsiselt oma kutsumust sedapuhku võttis, on iseasi, aga esimene osa raamatust oli küll naljakas. Meenutas juba Münchhauseni uskumatuid rännakuid, kuid Lem on tehnoloogiat kõvasti juurde lisanud. Samas ega need võõrad planeedid oma asukatega nii väga Maast ei erinenudki, käidi ka seal teatris ja kasutati suhtlemi...

VV. Gottfried August Bürger.  Münchhauseni lood.  Tlk Mati Unt.  Eesti Raamat.  1974. 104lk. Pean mainima, et mind paneb imestama Westfaali vabahärra von Münchhauseni  kuulsus. Ma ei olnud temast varem lugenud, aga ometi olin kuulnud jutte tegelasest, kes lendas kahurikuulil ja sikutas end juukseidpidi välja soost. Tegelikult oli tal neid seiklusi veelgi rohkem. Ta jõudis osa võtta Vene-Türgi sõjast, sõita merd ja käia kaks korda ära isegi Kuul. Kahjuks jäid kõik tema lennukad jutud laialipillatuiks või levisid suusõnaliselt, kuni G. A. Bürger need ühtede kaante vahel välja andis ja Gustav Dore meeleolukad illustartsioonid lisas. Mis ma võin öelda, muhe lugemine. Ega siin ei tasu füüsika ja loogika tavapärastes reeglites sõrmega väga järge ajada. Kui pooltki uskuda, võib sellesti kolmveerandiga juba petta saada, kuid lugeja veenmine ei olnud üldse eesmärk omaette. Münchhausen soovis lihtsalt aadlike hulgas, kuulates teiste jahilugusid, sõna sekk...