Stanisław Lem. Tagasitulek tähtede juurest.



Stanisław Lem.
Tagasitulek tähtede juurest.
Tlk Gunnar Kaarend.
Eesti Raamat.
1976. 240lk.

Nende kaante vahel on üks võimalik tulevikunägemus. Kirjutatud on see küll aastal 1961, kuid nagu heale ulmele kohane, oli Lem oma ajastust tublisti ees. Peategelane, Hal Bregg, saabub pikalt kosmoselennult tagasi Maale. Maale, kus on möödunud vahepeal 127, laevas aga kümme aastat. Kehtib nn ajaparadoks. Miski pole Breggi jaoks enam endine. Suurim muutus on toimunud ühiskonnaga. Inimesed on välja mõelnud ravimi või õigem on öelda meetodi, mille abil kõik kodanikud on muudetud justkui ülileebeiks.   

"See oli maailm, kus hädaoht oli välistatud. Selles ei olnud kohta ähvardustel, võitlusel ega vägivallal; see oli maailm täis mahedust, kus valitsesid pehmed vormid ja leebed kombed, kus konfliktidel puudus teravus ja situatsioonidel dramaatilisus, maailm, mis oli niisama hämmastav kui minu või meie (mõtlen Olafit) sellesse suhtuminegi." (lk201)

Aga endisaegseid astronaute ei vaja enam keegi. Elu on edasi läinud. Nüüd tuleb Breggil ja neil vähestel, kes tagasi tulid, oma kohta hakata uuesti otsima. Ja kas see õnn ikka asub kuskil galaktika sügavikus?

 Jaa, väga lahe lugemine oli. Kogu see maailm oli ikka üsna võõrastav. Kõik need perroonid ja eskalaatorid ning võõrad nimed vajasid omajagu harjumist. Mõned asjad on täide ka läinud. Audioraamatud, mida Lem nimetab lektoniteks, samuti suured ekraanid, mitte küll seina suurused, aga lahmakad televiisorid on siiski olemas juba. Ja kui mainiti heaolu ühiskonda, mõtlesin kohe Rootsile. Samas tuleb tunnistada, et kui elu läheb paremaks, siis kirjandus muutub süngemaks, eks selle paradoksi üks ilming on `nordic noir`. Imestan, kui mitmepalgeline võib kirjanik olla. Nt Ijon Tichy oli üks paras krutskivend, aga Hal Bregg on juba märksa kriitilisem Läänelike hüvede suhtes. 

Kui üldse millegi üle nuriseda, siis on Eesti Raamat sedapuhku ämbrisse astunud. Vähemalt Mirabilia sarja raamat oli nii kokku köidetud, et kartsin juba, kas ma sel kaela kahekorra ei kääna. Pidi ikka kangutama, et rida lõpuni lugeda, keskkoht oli otsekui tihedalt kokku naelutatud. Uustrükk kuluks talle täitsa ära. 
Poola keel kõlab natuke vene keele sarnaselt. Otsisin google tõlkega ühe fraasi ka siia lõppu: Bardzo mi miło! - Olen väga rahul






Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave