Mööda netti

Martin Luther. Lauakõned. LR 36-39. Saksa keelest tõlkinud Vallo Ehasalu. 2017. 220lk. Reformaatori mõlgutused Aastatel 1531-1546 Martin Lutheri  kaaslaste poolt kokkukorjatud, üleskirjutatud ja postuumselt avaldatud lauakõned usust, võimust ja inimesest selles patuses maailmas. Kuigi siin on koos ainult jäämäe veepealse osa veepealne osa (kokku on lauakõnesid üle 4000lk),annab see mõningast aimu sellest, kui tõsiselt Luther oma missooni suhtus. Oma tõsiduses ei pelga ta ka meelelahutuse arvelt lõigata profiili, kuid igalt leheküljelt võib siiski hoomata, et tegemist on korraliku kristlasega. Selline raamat, mida tasub lugeda väikestes kogustes, mõõdukalt. Kohati läks juba asi pisut dogmaatiliseks kätte, et kõik, mis halb on saatanast ja ainult hea on Jumalast, siis jah, ei tasu unustada, et need on kirjutatud 16. sajandil. Naistesse ei suhtunud ta just ka kõige suurema lugupidamisega, kui viimane kippus koduperenaise kohustustest kaugemale küündima. Oh, ajad, oh, kombed. En...

Clarice Lispector. Tähetund. LR35 Portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu. 2017. 72lk. Kõigi maade... Kuigi öeldakse, et enne lugemist ei tasu eelarvamustega jamada. Hoia ootuste horisont madalal. Ära tekita liiga palju endale elevust, siis ma muidugi ei suutnud vältida reha peale astumist, jälle. Kui sain teada, et Clarise Lispector (1920-1977) on Lõuna-Ameerika kontinendilt, siis juba arvasin, no nii, siit tuleb üks narkokartellide omavaheline duell, või hookus-pookus ehk maagiline realism, aga ei midagi sellist. Lispector räägib loo Macabéast, kes on üheksateistkümneaastane neiu Kirde-Brasiiliast. Lugu ise on suht kahvatu, nagu jutt pardipojast, pealegi õnnetust pardipojast, ja veel õnnetuma lõpuga. Õnn on ehk see, et peategelane ise ei tea, on`s ta õnnelik või õnnetu või mis see õnn üldse on. Maalt linna tulnud neiu haridustase on nii madal, et ega ta ei tea paljusid asju. Alles viimastel lehekekülgedel suudab ta ärgata teatavale eneseteadvusele, justkui sünd...

Nikolai Baturin. Fööniksburgi karusell. LR 33-34. 2017. 136lk. Viljandi veerel ja äärel Kindlasti üks omapärasemaid kirjanikke on Nikolai Baturin (1936). Lugenud ma tema varasemaid tekste suurt ei ole, jah, justnimelt tekste, sest jutustus ei oleks nagu hea väljend nende kohta, ka nende, millest "Fööniksburgi karusell" koosneb. Aastate eest maakodu pööningul tuuseldades leidsin posu ajakirju Noorus, need pärinesid kuskilt 60- ja 70ndatest aastatest. Ühes numbris oli isegi üks Baturini jutt. Lugesin. Siis lugesin veel ühe korra. Jutt oli poisist kuskil laeval, kes lõpuks sõitis lillepärjal laevalt minema, rohkem nagu ei meenu. Mis aga meenub, on see, et mingi erilisus oli juba siis tema tekstis, lihtsam on öelda, et see oli maagia. Samas on ju õige ka, et iga kirjutaja peabki millegagi võluma, mis kirjanik ta muidu on. Ka siin, "Fööniksburgi..." sissejuhatuses ütleb Baturin, et peab sisuloome kõrval oluliseks samuti keeleloomet. Ja kui sisu- ja keeleloome juba...

Paul Viiding. Valge krae. Tallinn, 1987. 224lk. Kuraditosin novelli aastatest 1935-1958. Pernambuk on lihtne kodanlane, üliõpilane, kes ühel õhtul satub seltskondlikule koosviibimisele. Kõik oleks ju kena ning iluski, kui Pernambuk läheks kaasa vooluga, teeks nii,  käituks nii, oleks nii, nagu soovivad kõik teised, nagu nõuab tema positsioon. Kui ta töötaks oma õpitud erialal astronoomina, võtaks naiseks seltskonnast ühe endasuguse Puupardi nimelise naise ja istuks õhtuti salongis, et mängida kaarte. Aga see olelemine on paraku haigutamaajavalt tüütu, mistap Pernambuk soovib nõiaringist välja murda, minna maale, hakata kaevama kraave, töötama saeveskis, mida iganes. Mõeldu hakkab juba teoks saama, kuni viimasel hetkel kohtab Pernambuk tööbörsil oma tuttavat, kes osutub saeveski omanikuks, kellest oleks saanud Pernambuki ülemus. "Tere, väimeespoeg! Kuhu nüüd?" "Tervist, äiapapa. Niisama. Kohvikusse." (lk26) Nõnda lõpeb hommik tööbörsil, nii saab läbi Pernambuki...

Herman Bang. Tee ääres. Taani keelest tõlkinud Eva Velsker. LR 30-32. 2017. 152lk. Elu maal rohkem kui sajandi eest Kui toimub midagi nii tähtsat, nagu seda on jalgpalli MM, siis raamatuid tavaliselt ei loeta. Aga kui seda tava eirata, saab hiljem möönda, et jaa, vot jalka turniiri ajal, vat just see aeg lugesin seda või toda raamatut. "Tee ääres" on üks ääretult kurblik raamat. Armastusromaan. Palju neid sellesse kategooriasse kuuluvaid rõõmsaid raamatuid nüüd nii väga ikka on. Elu on karm ja ebaõiglane. Karm on ta ka Katinka Bai vastu, kes on elama asunud kuhugi perifeeriasse, et nautida abielu kohaliku jaamaülemaga. Rauteejaamas suurem osa Katinka päevi möödubki. Kuni ühel päeval raputab unist asulat uue mõisavalitseja, hr Huusi, saabumine. Kõik vaatavad, paljud sosistavad. Katinka ja Huusi vahel tekib keemia, mis päädib sellega, et noored armuvad. Katinka on 32. Loomulikult ei tule sellest midagi välja, sest kõike peab varjama, kõik käib salaja, a...

Albert Engström. Anders Zorni elu. Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär. LR 27-29. 2017. 152lk. Siin- ja sealpool Läänemerd Anders Zorn (1860-1920) oli, nagu kirjutab Albert Engström (1896-1940), üks suuremaid rootsi kunstnikke. Kahjuks ei ole ma varem küll kuulnud sellist nime, aga nüüd siis sai lugeda tema kohta. Autobiograafia, mis ta ju on, saab jagada kaheks. Üks on see, milles räägib Engström mälestusi, kus ta ise osales, teise osa moodustavad Zorni enda märkmed. Esimene osa oli lugedes kuidagi haaravam, teine läks juba rohkem kroonikaks kui faktide loeteluks. Aga terviku huvides ei saa üht eraldada teisest. Et siis kaantevahe kätkeb endas läbilõiget Zorni elust, kui nii võib öelda. Kunstnikuna oli ta üks visa mees. Õppis, otsis, leidis, katsetas - nii temast kunstnik sai. Läbi kogu kunstnikukarjääri ajas oma joont, jäi truuks realismile. Kriitika suhtes ei ole Zorn just kõige meelsamini meelestatud, sestap palus ta oma lugu kirjutama sõbra, A. Engstömi, kes...

Slash koos Athony Bozzaga. Tänapev. 2010. 432lk. Kuuel keelel üle lava. Võisid olla varased 90-ndad, kui avastasin sellise bändi nagu Guns N` Roses. See juhtus siis, kui MTV jõudis teleekraanile. Lisaks ilmus veel ajaleht "Meie Meel", millest sai ka teada, mis laias maailmas toimus. Aga siis juhtus midagi MTV-s. Ühele lahedale saatejuhile, Paul Kingile, anti kinga, veel hiljem hatati näitama realyti saateid, nii et MTV vaatamine jäi pisut soiku. Palju paremini ei läinud ka "Meie Meelel", mis pani üldse uksed kinni. Meenub veel, et Aet Süvari oli seal lehe juures ajakirjanik, seda tööd teeb ta tänaseni, lugedes ERR-is spordiuudiseid. Aga "Meie Meeles" rääkis Slashist, kui mälu nüüd ei peta, Jaagup Kreem oma intervjuudes. Eks mõjutusi Terminaatorile võis ta saada küll, kahtlemata. Väga suureks melomaaniks ma end ei pea, kuid GNR-s on algusest peale mulle meeldinud. Nende muusika oli üldse kuidagi ikka vägagi laiadele massidele. Ja nüüd tä...