Herman Bang. Tee ääres.
Taani keelest tõlkinud Eva Velsker.
LR 30-32.
2017. 152lk.
Elu maal rohkem kui sajandi eest
Kui toimub midagi nii tähtsat, nagu seda on jalgpalli MM,
siis raamatuid tavaliselt ei loeta. Aga kui seda tava eirata,
saab hiljem möönda, et jaa, vot jalka turniiri ajal, vat just
see aeg lugesin seda või toda raamatut.
"Tee ääres" on üks ääretult kurblik raamat. Armastusromaan.
Palju neid sellesse kategooriasse kuuluvaid rõõmsaid raamatuid
nüüd nii väga ikka on. Elu on karm ja ebaõiglane. Karm on ta
ka Katinka Bai vastu, kes on elama asunud kuhugi perifeeriasse,
et nautida abielu kohaliku jaamaülemaga. Rauteejaamas suurem osa
Katinka päevi möödubki. Kuni ühel päeval raputab unist asulat
uue mõisavalitseja, hr Huusi, saabumine. Kõik vaatavad, paljud
sosistavad. Katinka ja Huusi vahel tekib keemia, mis päädib sellega,
et noored armuvad. Katinka on 32. Loomulikult ei tule sellest midagi
välja, sest kõike peab varjama, kõik käib salaja, asjaosalised kannatavad,
kuni Katinka... ahh, ma ei või, ja kui palju pisaraid.
Üks helgemai kohti raamatust:
"Tänan selle päeva eest," ütles ta. Sõnad tulid vaikselt ja
ebalevalt.
"Hoopis mina peaksin teid tänama." See otsekui purskas mehe
suust ja järsku oli Huus tema käe haaranud ja seda kuumade
huultega kaks korda - kolm korda - suudelnud.
Ja siis oli ta vankris ja läinud.
"Mis pagan tal nüüd hakkas," ütles Bai välja tulles. "Läks
minema?"
Katinka seisis ikka samas kohas. "Jah," ütles ta, "sõitis minema."
Ta naaldus korraks uksele ja läks siis vaikselt tuppa.
*
Katinka seisis lahtise akna all. Päev oli puhkenud. Avara niidu
kohal juubeldasid lõokesed ja teised linnud. Suvised nurmed olid
täis laulu ja päikest ja sädinat. (lk77)
Eelmise sajandi elu väikeasulas on üpris kenasti laiali harutaud.
Inimesed käivad külas, veedavad koos tähtpäevi, aitavad vastastikku
üksteist, kui keegi abi vajab jne. Telegraafi kui sidevahendi
kasutamine on asjaosalistele juba väike ime, mis avardab maailma.
Täna peaks juba hakkama meenutama, et mis see telegraaf üldse oli?
Herman Bang (1857-1912) ei olnud mitte ainult Taani klassik, vaid
nagu järelsõnast selgub ka läbikukkunud näitleja, edukas lavastaja,
kriitik ja proosameister. Laadi, mida Bang kirjutades viljeles
nimetatakse aga impressionistlikuks. Ehk tõesti, ise ma ei tulnud selle
pealegi, mulle tundus ta küll lähedane pigem näidendi tekstile,
kus puuduvad pikemad sisemonoloogid, kuid seda asendavad diaoloogid
ja pildid. Igatahes kirjapilt lugemist toetas. Teksti võinuks pidada
ka filmilikuks, ja film on selle raamatu põhjal ka vändatud.
Katkend
Sehkendaja
Maemaailm
Kommentaarid
Postita kommentaar