Clarice Lispector. Tähetund.
LR35
Portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu.
2017. 72lk.
Kõigi maade...
Kuigi öeldakse, et enne lugemist ei tasu eelarvamustega jamada.
Hoia ootuste horisont madalal. Ära tekita liiga palju endale
elevust, siis ma muidugi ei suutnud vältida reha peale astumist,
jälle.
Kui sain teada, et Clarise Lispector (1920-1977) on Lõuna-Ameerika
kontinendilt, siis juba arvasin, no nii, siit tuleb üks narkokartellide
omavaheline duell, või hookus-pookus ehk maagiline realism,
aga ei midagi sellist.
Lispector räägib loo Macabéast, kes on üheksateistkümneaastane neiu
Kirde-Brasiiliast. Lugu ise on suht kahvatu, nagu jutt pardipojast,
pealegi õnnetust pardipojast, ja veel õnnetuma lõpuga. Õnn on ehk see, et
peategelane ise ei tea, on`s ta õnnelik või õnnetu või mis see õnn
üldse on. Maalt linna tulnud neiu haridustase on nii madal, et ega
ta ei tea paljusid asju. Alles viimastel lehekekülgedel suudab ta
ärgata teatavale eneseteadvusele, justkui sündida uuesti, kuigi on
lootusetult hilja. Ometi on ta oma vähese eksistentsi jooksul,
arvestades kogu tema süütut naiivsust, siiski positiivne ja elujaatav.
See kõik paneb kaasa elama, kaasa hingama, kaasa tundma.
Loomulikult räägib Lispector vaesusest. Macabéa on siin koondkuju,
kes on molberti ette seisma seatud, et temast hoogsaid pintslitõmbeid
lõuendile tõmmata, jäädvustada ning talletada. Autor ei hakka midagi ilustama,
see on toores elu enne sõnaks saamist. Ta on kui illusioonideta illusionist.
Tema raamat on kui karje keset tühja kõnnumaad suurlinna melus.
Ehkki jutt on kirjutatud kolmandas isikus, ei ole Lispector jätnud kõrvale
vormi. Oma stiilile on kirjanik pühendatud nii palju lehekülgi, et oleks
patt jätta siin mõni nendest ära toomata.
Üks parimaid siis:
"Tänu sellele loole muutun tundlikumaks ja tean väga hästi, et iga päev
on surma tagant varastatud. Ma ei ole intellektuaal, ma kirjutan kehaga.
Ja see, mida ma kirjutan, on niiske udupilv. Sõnad on üksteisega suvaliselt
ristuvatest varjudest ümber valatud helid, salaktiidid, pits, kuju võtnud
orelimuusika. Vaevu söandan ma kuuldavale tuua sõnu selle ereda ja rikkalikku,
sünge ja ja segase võrgu ees, mille kontrapunkt on sügav bassihäälne valu.
Allegre con brio. Püüan söest kulda teha. Ma tean, et lükkan lugu muudkui
edasi ja et mängin palli ilma pallita. Kas fakt on tegu? Vannun, et see
raamat on tehtud ilma sõnadeta. See on tumm päevapilt. See raamat on vaikus.
See raamat on küsimus." (lk11)
Lispector võiks olla ka vabalt ajalehe juurest. Ta võiks olla ka fotograaf,
kes pildistab hetked üles, ise ei sekku, ei ulata abikätt ega viska münti
viiulikasti. Kuid ometi tekitavad tema pildiseeriad tumma painet.
Kirde-Brasiilia ja Kirde-eesti, kas neil on midagi ühist? Eks mõlemast kohast
liigub suurlinnadesse rahvast, poisse ja tüdrukuid, linnastumine on üleüldine.
Aga vaesus ei ole kadunud kuhugi. Lugedes Lispectorit, on nendel seal
mahajäämus ikka kordi hullem. Ja neil pole kellelegi isegi kurta. Oh ebaõnne.
Katkend
Raamatumaailmas.blog
Tildaword
Trakyllmaprokrastineerinj2lle
Goodreads
Kommentaarid
Postita kommentaar