Edgar Rice Burroughs. Kadunud kontinent.

 


Edgar Rice Burroughs. Kadunud kontinent.

Tõlkinud Ethel Aesma.

Paide "Stella". 1997. 104 lk.


"Kadunud kontinent" on tulevikunägemus 22-st sajandist, mille pani Tarzani lugude autor kirja aastal 1915. Pärast Suurt sõda on maailm rebitud kahte leeri, kus ühel pool on ida ja teisal lääs. Panameerika Föderatsioon järgib rangelt reeglit, et keegi ei tohiks ületada kolmekümnedat läänepikkust, seda tegevust peetakse riigireetmiseks. Kuid just sellise patuga saab hakkama piirivalves töötav mereväe ohvitser Jefferson Tark, kui tema aeroallveelaev "Coldwater" kaotab juhitavuse ning suundub keelutsooni. Õnnetu juhuse läbi hülgab meeskond tarmuka Jeffersoni, nii et viimane leiab koos kolme madrusega end Inglismaa rannalt. Uhkest ja võimsast Briti impeeriumist pole alles muud kui rohtu kasvanud varemed ja metsistunud inimesed. Saarel on ka lõvid, tiigrid ja elevandid, kuid õnn ei ole pöörand Jeffersonile selga. "Victory oli ime. Iga päev lisas sellele aina uusi tõendeid. Mind ei vapustanud pelgalt tema südikus ja elujõud. Tal oli eneseväärikust ja ka pea õigel kohal. Jah, kui Victory tahtis, võis ta olla kuninganna!" (lk 70) Jah, Jefferson leiab silmarõõmu, kellega...

Mulle meeldis. Oleks võinud isegi pikem olla, lõpp oli kuidagi väga kiirelt kokku traageldatud, aga muidu täitsa mõnus lugemine. Samas algus võttis jälle väikeste sammudega tuure üles. Ja kui Burroughs juba hoogu sattus, siis läks lugemine üsna kiiresti. On küll seiklus või pulp või kuidas keegi öelda soovib, aga teinekord on ka sellist kraami hea lugeda. Väike seltskond võõral maal, pinge tegelaste vahel, iga põõsa taga valitsev oht, midagi enamat ei saakski soovida.

Samas need ennustused, et maailmas dikteerivad kaks suurt jõudu USA ja Hiina, ei pruugigi enam olla fiktsioon. Eks Esimene ilmasõda võis ka kirjutamist omajagu mõjutada, miks muidu nähakse Euroopat nii tumedates toonides.

Olgu siis lisatud, et kaanepildi autor on Katrin Reier. Kuidagi väga 90ndad, aga mulle tundub, et see on parem kui mõnel Tarzani raamatul. Ma ei tea, kas sellest raamatust inspireerituna, kuid kunagi oli Tallinna kesklinnas söögikoht ka nimega Lost Continent. Igatahes mul tekkis küll isu lugeda mõnda teist Burroughsi raamatut veel, kui kätte satub.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave