Tor Åge Bringsværd. Pinocchio paberid.
Tor Åge Bringsværd. Pinocchio paberid.
Norra keelest tõlkinud Arvo Alas.
Perioodika. 1988. 120 lk.
Sügis Budapestis. Jonas Rafn saabus Ungarisse sõbra abipalve peale, sest lohe on tagasi. Mõlemad mehed on folkroristid, kunagi juhuslikult tutvunud, pole aastaid üksteist näinud ja nüüd siis selline teade. Jonas ei leia oma sõpra, vähemalt elusalt mitte, kuid saab viimase osaliselt säilinud käsikirja oma valdusse, tutvub Lilli nimelise naisega, armub ja... satub kummaliste juhtumite rägastikku.
Tor Åge Bringsværdist polnud ma varem kuulnudki, veel vähem teadsin midagi Norra ulmest, nüüd on mingi valguskiir ka sealtpoolt paistma hakanud (Tänud, Jüri Kallas). 1939. aastal sündinud Tor Åge on hariduselt filoloog, kes tegelenud folkloori ja mütoloogiaga, töötanud teatris kirjandusala juhatajana, avaldanud kaheksa romaani, neli novellikogu, lasteraamatuid ja näidendeid. Tõlgitud on teda kümnesse keelde.
Hea tõlkija on teinud natuke taustauuringut, kirjutanud küll lühida, kuid sisutiheda saatesõna. Veel saab sealt lugeda, et;
"Tähelepanuväärne on see, et Bingil ja Bringsværdil on fantastikakirjandusest oma kontseptsioon. Nad nimetavad seda kirjandusliiki väljamõeldis- e. fabuleeritud proosaks (fabelprosa) - mõiste, mis mahutab endas science-fictioni (SF) erinevaid suundi. Eestikeelne ulmekirjandus peaks selle jaoks küllaltki täpne vaste olema. Sealjuures määratlevad Bing ja Bringsværd seda "ulmeproosat" mitte sisust lähtudes, vaid kui tegelikkuse kujutamise meetodit. "Tänapäeva science-fictionile on iseloomulik, et see pole kirjandus kindlatel teemadel, vaid mistahes teema käsitlemise viis. Science-fiction ei ole sisu, vaid meetod. Ja see meetod on fabuleerimismeetod. Hea science-fictioni žanri novell räägib meist endist, meie maailmast ja meie tänapäeva aktuaalsetest probleemidest. Kuid selle sisu jõuab meieni maskeeritult ja seal kasutatakse muinasjutu mõjutusvahendeid."" (lk 117)
Saatesõna läheb veel sama huvitavalt edasi, aga et teemas natukenegi püsida, siis piirdun sellega. Muinasjutuline on see "Pinocchio..." vast kõige rohkem. Ainus kaine mõistuse esindaja, kui nii saab öelda, on uurija Szluka. Mõrv toimus, kuid uurimine kippus liiva jooksma juba algul, rääkimata lõpust. Oleksin enese vastu ebaaus väites, et seda lühiromaani oli lihtne lugeda. Kui algus hakkas monoloogina minevikus sobrama, siis peagi lõi autor oma teksti nagu puuhalu paku peal pooleks ja siis veel pooleks, nii et laaste lendas. Mainitud sõbra käsikiri ei anna end lihtsalt kätta, kuid samas tehakse ekskursse kulruurilikku ja need, uskuge mind, ei jäta päris ükskõikseks kedagi. Enamus viiteid olid mulle muidugi võõrad, kuid leidus sedagi, mis tegi seest kuidagi soojaks.
"Hilisematest kirjanikest seostatakse robotitega iseäranis ameeriklast Isaac Asimovi - ennekõike kogumike I, Robot (1950) ja The Rest of the Robots (1964) tõttu, aga ka kolme "robotiseaduse" pärast, mis ta lõi koos Astoundingi toimetaja John. W. Campelliga." (lk37)
Selliseid viiteid ja vihjeid puistab autor justkui varrukast. Ja kui jutt keerleb ikka selle kunstlikult loodud inimese ümber, siis ei saa ulmekirjandust maha vaikida. Kuna pingutused tehisaru, roboti, androidi või kuidas seda parasjagu nimetada loomise ümber ei ole veel sugunu vaibunud, annab Bringsværd mõista, kui kaua sellega juba on tegeletud. Samas võib ka seda raamatut lugeda kui lihtsalt hea ja kurja korduvat esinemist või lihtsalt head raamatut, mida see ju tegelikult on.
Kommentaarid
Postita kommentaar