Joel Jans. Rõngu roimad 2: Põrgutõld.




 Joel Jans. Rõngu roimad 2: Põrgutõld.

Kirjastus Mooses.

2025. 190 lk.


Olid aastad 1800 kopikatega, kui Lõuna-Eestis pandi toime mitu mõrva. Kes uputati, kes mürgitati, kelle eluküünal kustus tuleriidal, kuna saatus oli karm ja ebaõiglane. Iga juhtumit prooviti ikka seletada kuidagi äraspidiselt. Kohalike umbusk kõiksugu teispoolusest saabuvate külaliste suhtes oli lihtsalt jahmatav.         "Ta kiikas ahju poole ja ka Lenz vaatas tahtmatult sinna. "See kõik on paras lora," ütles ta. "Ma olen kuulnud ka seda, et enesetapjad hakkavad sellesama elaja kodu käima, mis peiede ajaks söögiks tapeti. Mis ta hakkab teil silgu seljas ratsutama või? Tulge mõistusele. Kõik see teie jutt on ikka selline, et keegi kuulis, kuidas keegi midagi nägi. ise te olete mõnd tonti näinud? Mina olen palju inimesi matnud ja seni pole keegi neist uuesti ellu ärganud. Sealt kohast, kuhu minnakse, tagasi ei tulda."" (lk 86)

Et tekkinud segaduses korda luua, tõde päevavalegele tuua, asus juhtumeid lahendama Rõngu pastor Alexander Magnus Karl Lenz. Sirvisin natuke esimest osa ka enne lugemist ja mulle tundus, et eelmise raamatu viimane jutt jäi justkui poolikuks. Kui siin algas raamat tõllaga kihutamisega, siis juba arvasin, et ohoo, lugu läheb edasi, aga tutkit brat, hoopis uus jutt algas. Kui peaks hindama, siis tugev neli on küll auga välja teenitud, keskmine jutt jäi pisut venima, et kas lühemalt ei oleks saanud... See eest esimene lugu lõppes pauguga, mis oli täitsa väljapeetud ja viimane ehk kolmas tundus neist kõige põnevam veel. Kurjamit ära ma kordagi loomulikult ei arvanud. Kohati tekkis tunne, kas autor ise ikka teab, kes on phalane, aga siis nagu nõiaväel kukkusid klotsid kolks ja kolks lõpus paika. No ja raamat ise, see LRi kujundus võinuks ju olla, aga pilt on küll kuidagi kahvatu, et mitte öelda mannetu. Poeriilulil konkurentsis püsimiseks võiks ikka midagi särtsakamat olla. Ilmselt ei saa välistada ka kolmanda osa ilmumist, kas seal tegutseb Lenz või tema tütred Maria või Julja, eks seda saab siis näha.







Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave