Konrad Fiałkowski. Mina olen Molnár.




 Konrad Fiałkowski. Mina olen Molnár.

Teaduslik-fantastiline jutustus


Poola ulme on lai ning avar nagu meri, vaata ükskõik milliselt küljelt tahad, teist kallast näha ei ole. Paraku tuleb tunnistada, et suures osas on see tundmatu, läbi uurimata ja mis kõige hullem, valdavalt eestindamata. Üksikuid pudinaid on siiski läbi tulnud, ei olnud ju tegu mõne imperialistlik-kapitalistliku mandunud lääneriigiga, vaid ikka sõbraliku sotsleeri kuuluva naabriga või siis siitpoolt vaadates üleaedsega. Pikast nimekirjast, mis Jüri Kallas poolakate loomest üles leidis, valisin välja teaduslik-fantastilise jutustuse "MIna olen Molnár". Autori nimega midagi seostada ei osanud, pole varem temalt ühtki teksti lugema sattunud, see jutt ilmus aastal 1969 ning kaheksaosalise joonealusena on ilmunud samal aastal ka Noorte Hääles, tõlkija nime kohta andmed puuduvad.

Meditsiini valdkonda kuuluv lugu räägib arstikutsumusest, et kas, millal ja kuidas tuleks teha õiged otsused. Professor Ralf Molnár on teinud kunagi teaduslikku kärjääri neurokirurgina. Instituudis, kus ta töötas, pooldas professor küll südamesiirdamist ja saavutas sel suunal opereerides märkimisväärseid tulemusi, aga oli kategooriliselt vastu, kui tema noorem kolleeg doktor Egber soovis ajusiirdamist teha. Jutt algab, kui Molnár on juba pensionil, üle elanud kaks atakki ja saabub kunagise rivaali doktor Egberi juurde, et too asendaks tema südame uuega. Esialgu kindla peale välja läinud professor hakkab järjest enam kahtlema, kas temaga ei soovita mitte midagi enamat teha, kui ainult südameoperatsiooni. Doktori tegemiste kohta arvab Molnár, et need on: "Omaenda bioloogilise liigi varal parasiteerimist põhjustavad eksperimendid." Assitent, hooldaja ja abiline, Madge nimeline naisterahvas, teab rääkida, et kes seal kinnises asutuses juba opilaual ära käib, ei saa enam kunagi majast ega piiratud territooriumilt lahkuda.  Saanud aru, kui valesse suunda näitab Egberi eetiline kompass peab professor halima ärahoidmiseks põgenema, enk kuidas?

Kui žanri kuuluvust määrata, võib seda ka novelliks pidada, just puändi lisamine viitab sellele, iseasi muidugi on, kui hästi lõpupööre pealkirjaks sobib. Jutt on loomulikult kaasahaarav ja viimse reani põnev. Siin on kohe mitu asja väga meisterlikult ära kasutatud. Juba see suletud maailm, väike laboratoorium kuskil kõrvalises kohas mererannal, hämarad koridorid majas, kollakat valgust kumavad seinalambid, kõik see annab kerge õudusjutu atmosfääri. Üle pika aja suutsin nautida dialoogi lugemist, tegelastel on oma hääl, tihti puuduvad isegi saatelaused. Midagi üleliigset ega lohisevat samuti pole. Tõsi, idee võib-olla ei ole kõige uuem, neid "aju purgis" jutte on enne ja pärast ka kirjutatud. Kas mitte juba Lemi ühes Ijon Tichy jutus polnud sellest juttu. Aga lugemist pooleli ka ei saanud jätta. Pidin ikka teadma saama, mis seal juhtub. Jälle üks korralik jutt, polegi rohkem öelda.



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave