Mats Traat. Rippsild.

 

Mats Traat. Rippsild.

Eesti Raamat. 1980. 128 lk.

Tallinn, arvatavasti 70ndad, peategelane on diplomiga kooli lõpetanud noor naine, kes äsja abiellus ja hakkab oma peret looma. Elo kolis maalt linna, talle näis kõik võõras, ta ise oli igal pool võõras, kuid tema juured olid veel mullas. Kitsas elamispind, läbikostavad seinad, naabri pesemata nõudega ühisköök ja kõikjalt läbiimbuv põlevkiviving pole just see, mida oodati, mille pärast linna tuldi, aga elu tahtis elamist. Kui Elole tehakse järjekindlalt, aga ääri-veeri märkusi, et oleks juba aeg... kas lapsesaamisele ei ole mõelnud, satub naine pika peale ahastusse, muutub närviliseks, murdub. Ja abikaasa? Kirjandusteadlnae Silver Raudoja, kes pühendab end rohkem tööle kui naisele on aga lihtsalt tuim nagu kala, ehkki algus oli ilus, unistused suured ja kõik veel ees. 

Lapsena oli isa Elole näidanud rippsilda, koos mindi sealt üle, all sinirohelises vines paistmas puud, veidi kõhe oli, hirm hakkas tüdrukul. Hiljem meenub see pilt korduvalt, Elo tunneb, et on ise üks habras rippsild, teiste mõjutada ja suunata. See on kena kujund Traadil, aga ta oli ju ka viljakas luuletaja. Tahaks öelda, et romaan oli hea, aga pigem oli mõrkjas-hea, "meeldib - ei meeldi" mõõdupuuga pole siin ka midagi pihta hakata, paraku. Mõni kõrvaltegelane oli selline juhmard, et oleks tahtnud virutada talle vastu hambaid või sõimata, mis meelidimisest siin juttu saabki olla. Näis, et romaani lõpetamisega hakkas autoril kiire, kuidagi väga lühidalt oli see kolmas suhe edasi antud, muidu nagu nina kirtsutada küll millegi peale ei saa. Tegelaskujud on usutavad, käekiri nauditav. Eks ta üks rõõmutu ja rõske raamat ole, kuid Traat oligi juba selline tõsi-tõre kirjanik, kes väga nalja ei teinud. Ühiskonnakriitikat, seda ikka leidus.

"Vanad keelud ja käsud ei toimi, uued on alles ähmased. Inimene ei tea enam , millest kinni haarata, mida õigeks, usaldusväärseks pidada, ja tal on tunne, nagu poleks tal järsku enam mingeid tugesid. Enamik ei anna endale toimuvast aru, ainult aimab uduselt, et midagi on korrast ära. See on suur ja keeruline ühiskondlik probleem. Ja kõige sellega peab inimpsüühika toime tulema." (lk 107)

Goodreads