Lilli Promet. Meesteta küla.

 

Lilli Promet. Meesteta küla.

Eesti Raamat. 1972. 328 lk.

Sõjaromaanide uus laine, kui see ükskord kohale jõuab, ei saa kindlasti olema see, mis ta oli eelmise sajandi keskpaiku, kui tooni andis veel sotsrealism. Samas tuleb tunnistada, et Lilli Linda Promet (1922-2007) ei kirjutanud seda romaani just traditsioonilises võitlusteose võtmes, et mindi ühest lahingust teise jne, tema teos hargneb lahti kauges tagalas, mis asub Tatarstanis. Väike seltskond eestlasi on suunatud Takmaki külla, kus neil tuleb koos teiste, erinavast rahvusest ja usutunnistusega sõjapõgenikega koos elada üle rasked ajad ning anda tööga kolhoosis oma panus fašismi purustamisele.

Otsest peategelast kohe alguses ei olnudki, vähemalt ei suutnud ma sellest kirevast seltskonnast kedagi lemmikuks valida. Ikka liikus jutujärg ühe juurest teise juurde, suuremat süvenemist ega meelde jäämist loomata. Eks nad kõik olid head ja isevärki, puuduste ja nõrkustega, nagu Promet lõpus ütleb. Suurim puudus on siin see, et lõppu tegelikult ei ole, raamat jääb pooleli, ootaks justkui järge, aga see selleks. Umbes kolmandiku peal tekkis sümpaatia Kristiina vastu, kelle prototüübiks on kasutanud autor ilmselt iseennast. Sellest pisut piredast neiust kasvab lõpuks korralik ja tubli naistervahvas, kes ei pelga tööd koolis õpetajana ega põlllul saagi koristamisel abiks käies. Kõige positiivsemalt on kujutatud aga Kristiina ema Tildet, raske lapsepõlvega kodanliku taustaga naine on läbi-lõhki parandamatu optimist, lähedastele asendamatu tugisammas. Muidugi oli ka möödanikku kinni jäänud endise aja tagaigatsejaid, kes arvasid, et sõda kestab vaid paar kuud ja siis on jälle kõik nii kui enne. Nagu igas romaanis kohane, oli ka siin väike romaan mehe ja naise vahel (Eeva ja Sven). Kuid too leitnant oli üks paras suli, no ja neid seanahavedajaid ning päevavagaid leidus seal teisigi, aga mis nüüd neist ikka meenutada.

Midagi suurt siin romaanis ei juhtunud, suur oli sõda, mis pidevalt end taustal meelde tuletas, aga pidevalt siiski toimus midagi. Mõtted ja võimsad ideed ei kuulu Prometi vahendite hulka, tema märkab väikseid deitaile, nüansse, loodust. Üldse ta kirjutab, nagu istuks lõuendi ees ja maaliks pintsliga ühe talve akvarelle. Aga et sõda, olgu siis paar meelsust näitavat tsitaati ka kontekstist välja rebitud.

"Kui Hannes läheks Eestit vabastama, siis on see loomulik - inimene teab vähemalt, mille pärast ta verd valab -, aga mis on Hannesel tegu tundmatute linnade ja maadega. Sõdigu seal omad inimesed! Peaks olemagi nii: venelane vabastagu oma maad, ukrainlased oma, eestlased aga Eestit. Siis oleks õigus. Ent Hannes ainult naeris selle peale." (lk 50)

"Mu mees on progressiivne inimene ja me pooldame nõukogude võimu. Ainult me kujutlesime seda hoopis teisiti. Hoopis teisiti. Saate aru - põhimõtted on üllad, aga praktikas näeb kõik teisiti välja, kui ma mõtlesin." (lk 89)

Ja üks veel.

"Velsker oskas kõike: hobuseid ja veiseid ravitseda, hambaid välja tõmmata, haavu siduda, sünnitusabi anda, luid paigaldada ja, kui vaja, läbi sõimata. Enamik haigetalitajaid, napi kirjaoskusega naised, oli arstile küladest abiks saadetud. Ta sattus marru, kui nägi neid valvetoas akna all üksteise päid otsimas. Kaks noort sanitari kihutas ta jalamaid minema, kui leidis nad haigetega koridoris riivatult amelemas." (lk 260)

See on juba peaaegu nagu Tšehhov oma paremates lühipalades. Sellistest mosaiikidest see romaan kokku sobitatud ongi. Kui nüüd mingi suurem muster peaks läbi kumama, siis ikka see, et üksikindiviid ei saa hakkama ja jõud peitub ühenduses. Kõlab küll pisut paatoslikult, aga Promet suudab oma nõtke sulega teha sellest loetava romaani. Erinavalt mõnest teisest ajakirjaniku taustaga kirjanikust, ei hakata siin raamatus jutlust pidama, ei ronita pukki, et pidada kõnet, nii et süljelärakad lendavad esimeste ridadeni, vaid lastakse tegelaste olla need, kellena autor neid näeb.

Goodreads