Villem Gross. Müüa pooleliolev individuaalelumaja.

 

Villem Gross. Müüa pooleliolev individuaalelumaja.

Eesti Raamat. 1974 (e.t. 1962). 344 lk.

Nõukogude Eesti viljastavates tingimustes ilmunud proosa üks põhimotiive näikse tõukuvat elamispinna kitsikusest, mis omakorda kippus kujundama tegelasi ja nende vahelisi suhteid. Kui ikka mitu põlvkonda pidi elama päevast päeva väikeses toauberikus pead-jalad koos, polnud ka ime, et õnn tahtis pageda käest. Kuid endise rindemehena polnud V. Gross (1922-2001) see autor, kes oleks jätnud asjaosalised käed rüpes jõudeellu vegeteerima või esimesest võimalusest loobuma. Teotahet täis kirjanik tegi, mis tema kohus, nügis oma tegelased südika järjekindluse ning vastuvaidlemist välistaval viisil otse elu eesliinile.

Rein Leisik on läbi käinud pika sõjatee, võidelnud Luki all, saanud haavata ja marsib oma rooduga 1945. aasta juunis Kuramaalt tagasi kodumaale "vabastatud" Tallinna. Ta ei ole sugugi vaga, vagur ja väsinud sinelikandja, vaid tegus, elurõõmus ning lustlik soldat, kel austajannadest juba puudust ei ole. Pikema jututa sigineb tutvus ka neiueas, alles koolikohustust täitva 16.a Urve Pagariga ning peagi alustab noorpaar ühiselu koos ämmaga. Elu veereb omasoodu, perre sünnib poeg Ahto, Urve vahetab paar korda töökohta, saab ajakirjanikuks, Rein jääb tööle pidama paberivabrikus ning valmib plaan ehitada päris oma kodu, eramaja linna äärde. 

Mida võis tähendada maja ehitamine tol sõjajärgsel ajal, kui midagi ei olnud saada, on tänapäeval raske ette kujutada, kuid mingit aimu siit ikka saab. Ränk ja keeruline oli, kõik võttis jubedalt aega ning kulutas energiat. Ja kui Rein müttas iga vaba hetke ehitusel, küll vundamendile auku kaevates, müüri ladudes või katust tehes, liikus Urve palju nooblimas seltskonnas, käis Moskvas kuuekuulistel kursustel, külastas teatrit jne. Ent pika peale, tegevus kestab siin viis ja pool aastat, kisub abielu kiiva ning lõppu pole vaja ilmselt ära rääkidagi.

Peategelane, kes algul oli ideaalidest kistud, läheb libedale teele ja muutub ise nende sarnaseks, keda tuleks hukka mõista. Tublist töömehest ja parteilasest saab kibestunud, nüri  ning lame individualist. Oleks ju pidanud teadma, et kollektiivi huvid tuleb seada isiklikest kõrgemale, aga mida teeb tema...ah, ma ei või. Isegi autor laseb öelda, inimene on inimesele hunt. Naine aga kasvab mehest üle pea, teda ei huvita enam abikaasa väiklane hoiak, tema tahab nautida kunsti, kirjandust, teatrit, ja kui ta leiab sobiva partneri, kes seda suudab pakkuda, kaasa viia, siis...

Nende vanade raamatutega juba kord on see asi, et tuleb arvestada ajastut, ei saanud ju siis kõike avalikult öelda ega midagi. Kuid vaatamata tsensuuri kohitsevale kohalolule üllatusin sellegipoolest, nt oli juttu metsas redutavatest bandiitidest, kellele ei sobinud uus ilmakord. Ja teisal, korraks mainib üks kõrvaltegelane midagi täiesti kohatut:

"Vatter vaatas Reinule tähelepanelikult otsa."Kas sa Rootsi või Kanadasse ei tahaks minna?"

"Mis?"

"Seal on sul vendi küllalt ees, võid isegi eesti keelt kõnelda, kui mõnega kokku juhtud."

"Noh, ära ikka keera..."

"Mille kuradi nimel sa sõdisid?"

"Jah, olin kuu aega hävituspataljonis nagu sinagi ja lisaks veel neli aastat otsa. Ära tule mind õpetama. Isegi talad keldrilaes väsivad. Mina olen inimene. Tahan peret soetada ja inimese kombel elada. Kolhoosi ma ei lähe."" (lk 276)

Aga küüditamisest ei julge keegi midagi iitsatada, arusaadav, aeg oli lihtsalt selline, nagu ta oli. Huvitav avastus oli veel koht, kus naine pidi arvustama kellegi raamatut, ..hm, polegi varem midagi sellist lugema juhtunud. No ja eks neid mõttepudinaid oli veel, nt selline lause: "Korda tegu, saad harjumuse, korda harjumust, saad iseloomu, korda iseloomu, saad saatuse." (lk 174) 

Nii pika raamatu kohta luben endale natuke rahulolematust ka. Sissejuhatus oli kuidagi häbematult pikk, esimesed ca 80 lehekülge oleks väärinud juba omaette jutustust a la "Jefreitor Leisiku demobiliseerimine". Kõrvalliine tasunuks vähe kokku tõmmata, naabritüdruku Lehtega kohtumine ja pussnoa vahetamine jäi justkui poolikuks. Milleks seda üldse vaja oli? Iseenesest autoril jutt jooksis, sulg oli lahti, pani tegelastele kaasa elama küll, kuigi kommunismi teema on midagi, millega ma ei suutnud aklimatiseeruda lõpuni välja, oli lugemine lihtne, tore ja kohati mõtlemapanev.