Avram Davidson. Ma ei kuule teid, sir...

 

Avram Davidson. Ma ei kuule teid, sir...

Väike suli, Milos Anderson, oli Washingtonis ühe antikvariaadi juures sekretäriks. Müünud maha oma tööandja väärtasjad, saanud testmandi järgi mis veel saada oli, jääb sellest ikka väheks, sest elu tahab elamist. Võlanõudjad on loetud minutite pärast ukse taga, kuid Milos ei kaota pead. Viimaste asjade hulgast leiab ta iseäraliku telefoni meenutava karbikese, mille abil saab helistada paarsada aastat tagasi elanud isikutele ja rääkida nendega justkui siin ja praegu. Noh, jah, mingit abi sellest ikka saab.

Selline natuke aurupungilik lugu oli, mis alguses ei tahtnud küll käima minna, aga lõpuks oli juba hoog sees, nii et ei saanud pidama. Ega ta väga pikk ka ei olnud, selline paras amps. Mulle selline ainult ameerikalik temaatika väga ei istu, läks pisut üle pea, ei jaganud neid nüanse siin välja, a la "Bostoni ninahääle aktsent", no see ei ütle mulle ju midagi. Võis siis ajaloo vähene tundmine jättis pisut osavõtmatuks. Gerorges Washingtoni ja Benjamin Franklin on ka ainult kunagised riigitegelased, aga kuidagi ei kõnetanud nende naeruvääristamine. Ameeriklastele või neile, kes selle maa ajalooga rohkem kursis, annab ilmselt rohkem kui minusugune ahta lugemisväljaga blogija siit parasjagu sai. 4/5