Ray Bradbury. Tuul.
Alfred Hitchcock. Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud.
Tõlkinud Votele Viideman.
Katherine. 1991.
Tegemist on, nagu pealkirjastki aru võib saada - jutukoguga, mille valik on tugevalt õuduse poole kaldu. Vähemalt nii ma eeldan, sissejuhatuse järgi järeldan ning Hitchcocki nimega seostan. Ja-jah, tulevad meelde küll need mustvalged lühifilmid, mida kunagi sai taevakanalite vahendusel vaadatud, nii et öösel ei saanud enam hästi magada, aga vaatamata ka ei saanud jätta.
Kui esimese hooga arvasin, et siin on Alfredi jutud, siis nii see sugugi ei ole. Kaante vahel on neliteist lühijuttu, kõik erinevatelt autoritelt, raamatu originaal ilmus juba aastal 1963 ning eestikeelsel väljaandel on kokku 224 lk. Otsast lõpuni ei ole ma seda raamatut veel lugenud, ei oska kõrvutada ega võrrelda jutte omavahel, sestap alustasin algusest.
Esimese jutu autor on üllatuslikult Ray Bradbury. "Tuul" on, võiks isegi öelda, et klassikaline bradburylik lühilugu, kus väheste vahendite ja hea kirjutamisoskusega on loodud midagi ainulaadset. Loo tegevuskoht on muidugi kuskil Ameerika kolkas, aga see ei ole eriti oluline. Vanad sõbrad, Herb ja Allin, elavad teinetisest 30 miili kaugusel, suhtlevad pidevalt telefoniteel ja käivad külas nagu muiste. Ühel päeval saabuvad tuuled aga ei jäta Allinit enam rahule ja viimane on püsti hädas, et mineviku eest ei pääse. Ega siin rohkem välja ei saagi lobiseda, ilma kogu lugu ümbetr refereeimata, nii et aitab küll. Kuigi ma suuremat sorti õuduse lugeja ei ole, aga see oli täitsa mõnus-kõhe ja muhe lugu, mis võis, usun, et nt mõnes ajakirjas kunagi ilmuda. 5/5
Kommentaarid
Postita kommentaar