kolmapäev, 26. mai 2021

Isaak Babel. Ratsaarmee. Odessa lood. Novellid. Maria.

 



Isaak Babel.

Ratsaarmee. Odessa lood. Novellid. Maria.

Eesti Raamat.

1977. 296 lk.

 

Vaevalt ma nüüd ise selle raamatuni jõudnud oleksin, aga et töökaaslane seda mulle lugeda pakkus, ei saanud ju ometi kätt välja sirutada öeldes: net! Inimene võib, asja ees, teist taga, viimati veel solvuda, teinekord loobub laenutamisest sootuks. Aga siis tulid teised lugemised vahele ja nii ta muudkui ootas ja ootas oma järge. Nüüd, pärast kahte kuud sai see läbi loetud. 

Isaak Babeli (18994-1940) nimi oli mulle varem samahästi kui tundmatu. Pole ka ime, sest isegi šampoonipudel tõmbab rohkem tähelepanu kui seesinane kaanekujundus. Nii palju ma siiski ära arvasin, et autor on Odessa juut, ja seda ta oli ka. Arusaadavalt laskusin eelarvamuste libedale teele, arvasin kohtavat siin mõnd provintsi kaldapealsel jalutavat Daami koerakesega või vahvaid leitnant Šmidti poegi, neid muidugi ei esinenud. 

Küll kohtas aga midagi hullemat, julmemat ja robustsemat. Babel kirjutab sõjast. „Ratsaarmee“ peaks olema tema kõige tuntum jutukogu, mis räägib Esimese Ratsaarmee sõjakäigust poolakate vastu Venemaa kodusõja päevil. Autor tegi sõjakäigu kaasa ajalehe juures töötava reporterina, pani kirja, mida koges, nägi, läbi ja üle elas. Osa jutte on ka teiste suust kuuldud, nii et tase on üsna ebaühtlane. Kui nende poolemeelsetega kohtumised kestavad siin raamatu kekspaika välja, siis „Odessa lood“ ja „Novellid“ on juba lühemad lugemised. Mingit Nõukogude korra heroiseerimist vms ei maini Babel ka nendes juttudes. Selle eest saab kohtuda kohalike ja isehakanud bandiitidega. Mulle tundus, et jutt käib anarhistidest, aga võisin ka eksida. Veel leidub seikasid Babeli minevikust, kui see ikka oli nii, nagu ta kirjutab, kes neid kirjanikke teab. Paneb imestama, et ta nendest vasktorudest läbi käies üldse suutis ellu jääda. Ta käituks justkui lööklause järgi, kuidas see nüüd oligi, et: Kui oled kurguni pasas, ära lase pead norgu. Raamatu lõpetab näidend 8 pildis pealkirjaga „Maria“. See on otsatult nukker ja lohutu lugu Petrogradis revolutsioonile jalgu jäänud tsaariarmee endisest kindrali perekonnast.

Olgu meeleoluga nüüd kuidas on, kuid lugemist see mõistagi ei takistanud. Jah, raamatu lõpus on viis lehekülge kommnetaare ja märkuseid, mis laiendasid tekstis esinenud fraase, aga kahjuks ei viidanud lugemise ajal neile küll mitte miski. Ei tärni, kursiivis kirja ega midagi, mille abil orienteeruda, alles hiljem avastasin, et nad seal raamatu lõpus olemas on. Oleks võinud mingi eristus ikka olla, samuti väärinuks Babeli valikkogu korralikku ees- või järelsõna toimetajalt, et konteksti, 20. sajandi alguse Venemaa olusid paremini aduda. Aga autor rääkis muidugi enda eest ise, ja kirjutab ta väga hästi.

Üks väike katkend: 

"Tulehaavades linn - risti-rästi mahamurtud sambad,maa tigedate konksus vanaeideküüntega üles kistud - paistis otsekui õhku kerkinud, õdus ja ebatõenäoline nagu unenägu. Kuu kalget helki voogas tema peale raugematu jõuga. Varemete rõske hallitus läikis otsekui marmor ooperiteatri pinkidel. Ja hingeelevil ma ootasin, et pilvede varjult astuks esile Romeo, atlassi rüütatud Romeo, kes laulaks armulaulu, kuna tusane elektrotehnik kulisside taga hoiab sõrme nupul, millega kuud välja lülitatakse." (lk 33)

 Vaatasin üle ka Babeli teised eestindused, Olev Jõgi on üksi teda tõlkinud, lihtne see olla küll ei saanud. Võimalik, et midagi on tõlkes  isegi kaduma läinud, see luuleline helisev foon nt, aga see ei olegi tõlgitav tegelikult. Selles peitub kindlasti Babeli fenomeni üks tahk, et ta kirjutas koledatest asjadest kenasti. Ja vanade raamatutega on jälle see asi, et neid soovitada väga ei tihka. Kel huvi on, neil on see ammu loetud, aga kes ei ole veel teda avastanud ja vene kirjandust ei pelga, no, neil tasub ta küll võtta lugemiskavva.



 Müstiline Venemaa

 Eesti Ekspress

Vikerkaar

Keskus

Livejournal



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar