Herman Sergo. Näkimadalad.


 


Herman Sergo. Näkimadalad.

Eesti Päevaleht. 2008. 778 lk.



Dagö saare Reikebi rannast loode pool meres asuvad kivised karid, mida kutsutakse Näkimadalateks,” rääkis vanaonu. “Seal kaljude vahel sügavates hauakohtades elab vägev merevaim. Pimedatel tormiöödel tuleb ta veest välja, võtab suure musta koera kuju ning hirmutab siis madalatest möödasõitvate laevade meremehi oma haukumise ja ulgumisega. Tema hääl on nii kole, et meremehed lõpuks enam ei tea, kuhupoole koosi hoida, ja kihutavad oma alustega otse karidele. Raginal närib nüüd merekoer laevade põhjaplangud puruks ja harva juhtub, et mõni meremees sealt veel eluga pääseb. Laevade last aga kaob koos kõige muuga sügavasse näkineelu või langeb rannameeste saagiks.” (lk 706)

Teada on, et eesti kirjanikke eriti laialt ei tunta. Nõnda jäävadki paljud raamatud enamasti riiulile tolmu koguma ja ruumi võtma, kuni ühel päeval seisab konteiner maja ees ning ootab oma saaki, lõuad pärani lahti, oh õudust! Pole midagi parata, aga massimakulatuuri armuaeg on üürike, nii on see kord juba välja kujunenud. H. Sergo (1911-1989) võis seda ette aimata ja et midagi püsivamat luua, pani ta kirja ajaloolise romaani “Näkimadalad”. See on suur, lausa eepiline lugu hiiurootslaste käekäigust, mis leidis aset 18. sajandil.


Väga palju siin ümber jutustada pole mõtet, tekst läheks liiga pikale ka, aga põhiline, mille ümber teema hargneb, on vabadus. Rannarootslastel on põlvest põlve päritud priiusekirjad, mis annavad neile rohkem õiguseid kui eestlastele. Kuid mõisnikud tahavad jälle oma alamaid survestada, vahet pole, mis rahvusest alluvad neil on. Nii käivadki siis rannarootslased oma õigusi taga ajamas küll Revalis, küll Sankt – Peterburis.

Romaani tegelaskond on üsna suur. Peategelast, kellele esiti kaasa elada mul ei olnud. Alguses oli küll Clemet, kellest sai külavanem, aga kolmandas osas teda ainult meenutatakse mõnel korral. Tema esimene naine, Walborg, vot see oli üks säre naine, aga tema lõpp oli päris julm jälle. Kõige rohkem läks hinge… Getter. Tema ei olnud Clemetiga nii julge suhtlema kui Walborg, kuid hiljem nad siiski astusid altari ette.

Sergo lugemisega, mul on see temalt juba mitmes raamat järjest, mingit tõrget muidugi ei tekkinud. Tema stiil ja võtted olid mulle ammu tuttavad. Üks asi, mille juures kulmu võiks kergitada, on tegelaste loomine. Ta ei kujuta neid sisemiselt kuigi sügavalt, kui nii võib öelda, vaid vaatleb distantsilt. Getterile annab külavanem ehk kõigeteadja positsioonil olev autor nt sellise iseloomustuse:

Christian pani tähele, et Getter oli jutu ja olemise poolest kuidagi järsemaks ning nurgelisemaks läinud. Endisest tõsiste silmadega, aga naerusuuga tüdrukust oli saanud naine, kellel hommikust õhtuni raske töö ja metsaüksildus niihästi sõnad kui ka palgejooned vahedamaks ihunud.” (lk 414)

Nagu näha, siis hinge salajasemaid äratundmisi väga välja ei öelda. Järelsõnas ütlevad Kadri Tüür ja Helgi Põllo, et Sergo ei soovinud psühholoogias sõrmega järge ajada, vaid tegelased olid allutatud kogukonna traditsioonidele. Seepärast ma oma lemmiktegelast siin kohe ei tuvastanud ka. Aga see suurem kogukond, see ülekohus, mis seal toimus oli küll selline, et karju appi!

No ja külaelu, hülge- ja kalapüük, meresõit, üldse kogu maailm oli väga hästi üles ehitatud ja edasi antud. Arhiivis veedetud tunnid on autoril asja ette läinud. Imelik, et see romaan sai ilmuda aastal 1984, peab ikka paduvõhik olema, et mitte tabada allteksti, millise võimu vastu see romaan võis olla suunatud. Kas tänapäeval see raamat veel kõnetab lugejat? Oleneb lugejast, mulle läks küll korda ja pean seda Sergo parimaks šedöövriks.

Eesti Päevaleht


 

 

 

 

 


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Lena Lilleste. Inimröövlid internetis.