Herman Sergo. Randröövel.

 

Herman Sergo.

Randröövel.

Eesti Raamat.

1988. 384 lk. 

 

 Algselt „Näkimadalate” neljanda osana kavandatud raamatust kasvas hiljem välja hoopis iseseisev ning tõsiseltvõetav ajalooline romaan. Esimese kolme mõõtu nii mahus kui ka mõjus enam saavutada küll ei õnnestunud, kuid seda enam kiidan heaks autori visadust materjali läbi töötamisel. „Randröövel” jätkab sündmuste käiku mõne aasta möödumisel sealt, kus see lõppes hiiurootslaste kurbloolise õiguse otsimisega. Getter on lahkunud teise ilma, Skalluse talu seisab tühjalt, aga samal ajal hakkab saarel laiutama peene nimega aadlik Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg. Kohalikud kutsusid teda lihtsalt Ungruks. Just tema lugu siin kaante vahel end paos hoiabki.

 Küll tahaks kirjutada midagi head nii uhke nimega härra kohta, nt: et ta asutas mõne kooli või rajas sadama, aga kahjuks oli tegemist põlastusväärse tolgusega. Vähe sellest, et ta kiskus naabritega tüli ja tahtis saada kogu Hiiumaa valitsejaks, keeras Otto käru ka oma inimestele. Kursilt eksinud, karile sõitnud või Näkimadalatele sattunud laevade paljaks riisumine olid tema paturegistris veel kergema kaaluga sooritused, aga lisaks sellele määris ta oma käed verega, sooritas mõrva. Nagu sarnastel juhtudel ikka, saabus ka sellele oinale oma mihklipäev.

 Sergo ei oleks Sergo, kui tema raamatus puuduks keegi meremees. Siin võtab selle kandva rolli oma õlgadele Carl Johan Malm, „Näkimadalatest“ tuttavate Walborgi ja Clemeti tütrepoeg. Nii palju, kui Carl jalga kuivale maale saab, jõuab ta võtta naise, luua pere ja Skalluse talu uuesti järje peale kõpitseda. Peamine sissetulek aga tuleb laevajuhi tööga. 18 aastat suudab Carl Ungru alluvuses töötada, enne kui puhkeb riid, lahvatab konflikt. Ega siin midagi rõõmustavat küll ei olnud, aga nii see kipub olema, et kaks kõva kivi head jahu ei jahvata.

 Ometi ei tekkinud seda ebaõiglust jälgides raskuseid lugemisega. Sergo kirjutab ladusalt ja soravalt, tema keeles ei ole konti sees. Kohanimed on küll rootsipärased (Grossenhof – Suuremõisa, Hohenholm – Kõrgessaar, Neuenhof – Uuemõisa Haapsalu jne), kuid hiiumurret ta siin ei kasuta. Isegi raamatu viimane neljandik, mis koosneb suures osas ajalooliste ürikute refereerimisest on Põhja-Eesti kirjakeelde ümber pandud. Kui muidu oli raamat huviga loetav, esines tegevust ja intriige, siis viimane neljandik muutus tüütuks. See protokolliline stiil oli kui, ma ei tea... vastutuul. Ootasin midagi muud. Samuti võis asi selles olla, et Sergol puudus krimikirjaniku kogemus. 80-ndatel, kui see raamat kirjutati, tegi kuulus skandinaavlaste nordic noir alles esimesi arglikke samme sipupükstes. Polnud veel ilmunud midagi, mille järgi oleks saanud šnitti võtta. Kuid ometi, vaatamata sellele, on „Randröövel“ korralik romaan, mis tuletab meelde, et teinekord eksivad ka n-ö juhid.

Ja saigi Sergo lugemisega ring peale. Arvasin küll, et ei tea ikka, kas nii palju vastu pean, kuid pidasin. Oli huvitav kogemus, lugeda ühe autori kõik raamatud läbi, mis raamatukogust saadaval on, väljakutse missugune. Polegi ammu kedagi nõnda lugenud. Nende teoste tase oli muidugi kord nii, korda naa, aga midagi keerulist küll ei olnud. Tore oli veel see ka, et err. arhiiv lehel oli mitmeid saateid, mida sai lisaks kuulata-vaadata. Kahju ainult, et digar.ee lehel vanu Loominguid sirvides tema raamatuid nii vähe oli arvustatud. Aga olgu kuidas on, randlaste minevik on vähemalt Sergo abil osaliselt kaante vahel, mille üle võin, rannarootsalse järglasena, vaid heameelt tunda.

Kirjakoi

Goodreads