Jüri Kolk. Esimene malbe päev sel aastal.




Jüri Kolk. Esimene malbe päev sel aastal.
LR 25.
2018. 80lk.

Killukesi meilt ja mujalt

Lugesin, läks paar päeva mööda ja enam ei mäleta, mis see nüüd oli.
Raamat – jaa, lühiproosa – loomulikul, aga... ja siis tuleb see tobe
"aga", millest ei saa üle ega ümber. Meenub vaid, et lugeda oli hea,
tekst(id) ei hakanud vastu, kuid kolki ei saanud.
Autor oskab sõnaga ümber käia, tal on oma käekiri, lugejad, tekstid, mille
eest saadud auhindu nii luule kui ka proosavallas, aga kuidagi ei haakinud
mind seekord. Võimalik, et lugesin ka liiga pinnapealselt, võimalik, et
Kolk tahtiski kirjutada nii, et ei jääks kuhugi sügavamale kauemaks midagi
vintsklema.
Samas, kui kogu seda virtuaalset sotsiaalmeedia peavoolu, mille mõjusfääris
ollakse, hoiab püsti üks suur pealiskaudsus, siis miks ei võiks kirjanik
sellest lõiva võtta.

Aga jah, üht-teist tuleb meenutades siiski pinnale. Lappasin veel korra
raamatut, et siis veenduda, kõige lühem jutt (Kelluke) on tõesti ainult kolm
lauset, üks pikemaid (Kamm) kolm lehekülge. Ülejäänud jäävad sinna vahele,
keskmiselt ühele lehele, see on selline mõnus maht ka lühiproosale.
Iseasi, kas jutt nende kohta jälle paslikult kõlab. Klassikalise
loojutustamisega, kus on sündmustik ja tegelased, Kolk ei tegele,
kuigi ta seda valdab. Näiteks lugu "Raadi", kui Tartut külastas 1994.a
Poola president, kuulub selliste hulka, mis täitsa kannab.

Aga oli vesteid, kus kohati kippus tekst kuidagi arutlevaks minema,
et mitte öelda venima jääma. Selle vastu aitas muidugi lühidus.
Lisaks sellele see Kolgi oma hääl. Tegelikult pole vahet, mis vormis
ning millest ta kirjutab, igas jutus oli see autorimina kui kohalolu
äratuntav. Kunagi ta kirjutas ühe luuletuse, kus ütles, et kui sõnu ei
oleks, siis ta luuletaks haamriga. Eks ta ole, midagi sarnast tema laad
ju meenutab, selline pisut raiuv ja rahutu, olgu ta siis Tartus või Visbys.
Peale lugemist tuli mulle meelde Tarantino. Ühes tema filmis sõideti postitõllaga
lumelagendike vahel, olid tegelased, natuke tegevust ja palju jutuajamist,
millegipärast see võte meenutas Kolgi laadi, ei oskagi kommenteerida, miks.
Olgu kuidas on, igatahes võiks eesti kirjanikke LR avaldada tihedamalt.


Tartlased

Kõnnin mööda tänavat, tartlased tulevad vastu. Täiesti tavalised,
tüüpilised tartlased. Samas, mingi kahtlus ikka jääb. Nagu oleks
mingi aktsent, mingi vaevuaimatav hõng, mingi imelik aura, mingi
detail nende riietuses - mitte selline, millele oskaksin konk-
reetselt osutada, pigem teatav kripeldus ja nihe, mis viib mõttele,
et äkki on kadri- või mardipäev. (lk31)

ERR (kolm lugu)

Sirp

Müürileht

Postimees

Eesti Päevaleht

Loterii

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Laiapea

Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogi




Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave