Charles Baudelaire. Kunstlikud paradiisid.

Meelemõnud-meelemõrud

Charles Baudelaire. Kunstlikud paradiisid.
Prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Haljak.
LR 15-17.
2017. 160lk.

Jälle üks selline raamat, mis lubab teha kaemuse 19. sajandisse.
Ja kaemuse teeb ka autor, suur Luuletaja Charles Baudelaire,
kes uurib, vaagib, kirjeldab mõnuainete mõju. Hašiš, oopium ja vein.
Kummaline, et kaks esimest olid kunagi vabalt apteegist saadaval.

Sõnu kokku ei hoita, katkend hašiši tarvitamise mõjust räägib
iseenda eest:
"Pitsilised maastikud, hägusad silmapiirid, vaated linnadele, mille
äikese surnukahvatu sinendus on valvakaks võõbanud või mida
valgustab päikeseloojangute kontsentreeritud tulisus - ruumiline
sügavus, ajalise sügavuse allegooria - näitlejate tants, žestid ja
etlemine, kui leiate end teatrisaali heidetuna  - esimene juhuslik
lause, kui teie pilk langeb mõnele raamatule - lõppude lõpuks see
kõik kokku, kõigi olendite universaalsus kerkib teie ette uues,
seninägemata hiilguses." (lk37)

Kuigi oopiumi ja hašiši kasutamise küll Baudelaire mõistab hukka,
siis veinile ta nagu truudust ei murra, ikkagi prantslane.


Postimees

Laiapea

Peeter Helme söövitita

Kultuur.err. (katkend)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Lena Lilleste. Inimröövlid internetis.