Mihkel Mutt. Mõtted.


Ei soovi(ta) käega lüüa


Mihkel Mutt. Mõtted.
LR 6-7
2017.
104lk.


Tavaliselt on ikka nii, et LR raamatud on saadaval igas hästi varustatud kaupluses (Apollo).
Nad kipuvad koos teistega riiulile jääma mitmeks kuuks, kas ootama allahindlust või siis lõpuks...
Muti "Mõtetega" juhtus aga midagi vastupidist, need kadusid poest nagu soojad saiad jahedal
kevadhommikul, ka kogust laenutamise järjekord oli mitu kuud broneeritud. Sellist nõudlust ei
kohta just ülearu sageli. Eks muidugi, nimi maksab, nagu tuntud kunstniku signatuur pildi
allservas, a la "Lamav tiiger".

Ühe jutiga lugemiseks pisut liiga tummine, aga ega see ei ole vist kirjutatud samuti ühe
õhtuga. Väikestes kogustes, lehekülg, kolm-neli korraga, nii oli seda kõige parem lugeda.
Mutt on terav pliiats, kohati irooniline, kuid siiski empaatiline. Kui üldse midagi
võiks eraldi välja tuua, mis teda huvitab, siis on see - aeg. Minevik ja tulevik.
Mälu ning mäletamine, möödunu võrdlemine tänapäevaga, mille taustal nähakse  kaasaega
just mitte kõige helgemas valguses. 

Facebook
Sotsiaalmeedia ei anna oma olemasolust kõrvalisele isikule, mitteteadjale, välisega mitte
millegagi märku. Justkui elekter või pisikud, mis on silmale nähtamatud. See on nagu maha
kukkunud ja tükk aega ühe koha peal lebanud puutüvega. Istud peale, puhkad jalga, kõik on
vaikne ja sa mõtled, et siin polegi midagi. Ent tarvitseb vaid ront maast lahti kangutada
ja ringi keerata, kui näed, mis moodi paljastunud mullapinnal kihab, mingid putukad
sööstavad ja sebivad igas suunas. Samasugune vilgas elupilt käib ka sotsiaalmeedias, kui
oled salasõnaga sisenenud. (lk68)


Kultuur.err.eed
Laiapea
Triinuraamatud
Kirjanduslikpaevaraamat
Sehkendaja
Mannilugemisblogi
Postimees

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave