Raimond Kaugver: Igapäevane leib.

Kohaleidmisi kolletktiivis

Raimond Kaugver. Keskpäevane leib
Kujundanud Ants Säde.
Tallinn, 1964.
208lk

Järg raamatule "Keskpäevavalgus". Jõudis kätte vana-aasta õhtu 1959. Kristjan Kaarep on
kutsunud enda juurde külalised (Anna, Kalju, Eeriku ja Leelia),et nendega koos vastu võtta
uus aasta.

Kaugver natukene eksperimenteerib vormiga. Iga peatükk kirjutatakse läbi erineva
tegelase silmade, kus üks lõpetab, seal järgmine alustab jutustamist. Alguses oli see
võte küll vähe võõras, kuid sellega harjus kiiresti.

Põhirõhk on loomulikult meenutustel, et mis-kus oli aset leidnud viimase kaheksa aasta jooksul.
Eks juhtunud oli ikka üht-teist. Ja palju oli tehtud ka tööd. Töö ongi üks suur ühisnimetaja siin,
isiklikud elud kulgevad selle kõrvalt juba vähe individuaalsemat rada.

Kalju ema saadeti kunagi ära, selle eest, et ta Saksa okupatsiooni ajal oli venelastele andnud
partisane välja. Uskumatu küll, aga 60-ndatel sai juba sellisest asjast kirjutada. Nüüd tuleb
ema tagasi, naaseb kunagisse elukohta, kus tal ei lasta aga minevikku unustada. Nii toobki Kalju
ema linna enda juurde elama.
Siin koputab Kaugver jälle südametunnistusele - mis oli, see oli, nüüd tuleb eluga edasi
minna. Vanad eksimused on möödanik, karistus kantud, lastagu inimesel ühiskonda sulanduda,
a kus sa sellega.

Annal ei ole läinud ka just kõige paremini. Teine mees osutus lihtlabaseks vargaks, mistap
on häbi kogu tutvusringkonna ees nii suur, et ta lahkub isegi töölt farmaatsiatehasest.
Ja lõpuks töö siiski Anna päästab. Kristjan kutsub ta tagasi kontoritööle trammiparki.
Uhkust alla surudes õnnestub Annal isegi ema Tormeti mõju alt pääseda, hakata ise mõtlema,
ta sünnib justkui ümber. Anna ja Kristjani abielu on küll läbi, kuid siiski, kõik ei ole veel
kadunud, mõlemad kannatavad ning... lepivad.

Tööd on trammipargis tehtud küll mitme eest. Märgitakse maha uusi liine ja hooldatakse
olemasolevaid pööranguid, kurve, ülesõite jne. Eks sealgi kollektiivis esineb puudusi,
millele juhitakse tähelepanu. Eesrindlikuma brigaadi nimetuse pärast ollakse valmis
vaat et kõigeks, isegi varguseks. Kuid kahjurlus roogitakse välja. Vajadusel peetakse seltsimehelikku
kohust kogu kollektiivi ees, et jõuda probleemialgeni. Karistus ei ole mitte tänavale viskamine,
vaid noomitus, madalamale kohale määramine (Värkraud kaotab brigadiri koha).

Ladusalt kirjutatud. Hea.
Peaksin kunagi juhtuma sõitma üle Pärnu maante viadukti, paremat kätt laiumas trammipark, siis
ei ole see kindlasti enam maja hoonete vahel, vaid koht, millel on oma,  raamatu kaante vahele saanud minevik.

"- Tahaksin, et sa vahel jalutaksid läbi öise linna. Mis siis, et sul on uni. Ka meil on.
Et vihma sajab, ja et su kraevahe saab ebameeldivalt märjaks. Ka meil saab. Et sul on külm.
Ka meil on. Jalutaksid ja vaataksid. Ja näeksid mõndagi. Mitte ainult meid. Meie oleme vaid osa
öisest linnast, osake sellest elust, mis tema tänavatel elab. Aga ka meid. Ja seda, kuidas me
nalja heidame - olgu see ka vahel võllanali, kui vesi või lumi liiga tigedalt kallale tikub.
Ja kuidas töö saab tehtud, tehtud ilma ja külma ja une, väsimuse ja ootamatute viperuste kiuste."
(lk165)

Ekspress.delfi

Vikerraadio

Tütarlapslinnast