Riina Eigi. Ma armastasin korstnapühkijat.

Pintsliga avastatud siseilmas


Riina Eigi. Ma armastasin korstnapühkijat.
Kujundus ja küljendus: Tiina Alver.
Kalligraafia: Riina Eigi.
Trükikoda: Vali Press OÜ.
2017.96lk.



Kõige paremini suudab end ja oma loomingut tutvustada ikka autor ise,
tekst tagakaanelt:

"Olen Riina. Arhitekti tütar. Tegelen sisekujundusega, feng-shui,
maalimise, kalligraafia, jooga ja tantsimisega. Luuletama ei hakanud
juhuslikult, vaid pika vaikimise peale. Õige katalüsaatori leidumise
ja õigele nupule vajutamise tagajärjel. Esimeses vihikus on just need
ohked, ahmed ja mõtisklused kokku kogutud. Kõigile tuttavad, üldinimlikud."

Autorist järgmisena oskab luulekogust kirjutada teine luuletaja,
siin on Margit Petersoni kobe arvustus.

Naiseks olemisest, armastusest või siis selle puudumisest, loodusest, sõrmeotsaga
ühiskonnakriitikast "...moodsal ajastul/plastmassist on/rinnad ja raha/ämbrid ja
südamed(lk72)" ja enesekehtestamisest, need on põhilised märksõnad, millega seda
raamatut iseloomustada võib. 
Sekka leidus väljendeid, mida kohtasin lausa esmakordselt : sõnajalamurdmisööl(lk37),
tuisuvihurivända(lk47), depressioonivorsti(lk56), südamešašlõkki(lk59) ja
viguriväntvõllide(lk89).

Tehnilise poole pealt nõustun Margiti kriitikaga, et kujundi kasutamisega on natuke liiale
mindud. Kui nii tehakse, siis juhtub, et luuletuse lõppu jõudes on algus juba meelest läinud.
Eks pealkirigi oleks võinud olla natuke originaalsem. Tahes tahtmata meenub Tammsaare "Ma armastasin
sakslast", Margo Vaino "Ma armastasin hullu naist" (viimane ei ole kahjuks Haapsalu raamatukokku
jõudnud ja ega vist ei jõua ka).
On see nüüd saatus või mis, kuid guugeldades selgus, et Riina isa, Ado Eigi, on Läänemaa Keskraamatukogu
kunagi projekteerinud. Ja täna on tema tütre raamat samas majas riiulis lugejaid ootamas.

Oma laadilt on autor, vaatamata kõigele negatiivsele, mida elu pakub, siiski natuke mänglev optimist, mis on igati meeldiv nähtus  21. sajandi värsiveerul. Teatav idamaisus kui niisugune kumab läbi, just kujunduse osas. Kõige tugevam külg on raamatu enda kompositsioon, luuletuste jagamine nelja tsüklisse. Nagu iga debütandi kohta saab öelda, võib nüüdki väita, et see
on siiani autori parim raamat.


Luba

oled mu patt
ja mu lunastus
mu otsingute
eksitee ning
südame tunnustäht
mis pitserina
jätnud jälje
elusolemise lubadusse
välja antud eikellegimaal
ei kunagi ei kellelegi
kehtivusajaga tähtajatult
järgmise korrani
(lk18)

sisenedes tuli
enda järel kustuta
hinged väljaspool
(lk58)

Heasti

Rahuldatud naine
lihtne on kui kuu
(või korrastatud kaos)
loor loori järel
kaitsekihte
maha vaob ja
näib - nainegi
vahel mõelda
võib praoga
(lk69)

Prohvet

Naised ja prohvetid
pole kunagi kuulsad
omal maal
ega ma polegi
väitnud
et olen...
prohvet
olen naine
ja mul on lihtsalt
ala(s)ti
õigus!
(lk70)