Liina Tammiste. Tagurpidi kuu.

Võrguluule võrgus

Liina Tammiste. Tagurpidi kuu.
Toimetanud: Igor Kotjuh.
Kujundanud: Asko Künnap.
Küljendanud: Jaanika Pajuste.
Koostanud: Karl Martin Sinijärv.
Kirjastaja: Kite.
2017.147lk.

Tuleb välja, et tänaseks on see juba kolmas L. Tammiste luulekogu ("Refresh", 2013;
"Väike must kleit", 2014). Eelmisi ei ole lugenud, aga mäletan küll, kui "Refresh"
riiulis oli. Mõtlesin tookord, kas see on mingi nali, või mis. On`s raamatukogu
töötajad vinüülpaadi sokutanud vaatamiseks välja, pealegi oli see nii suur, et ei
oleks kilekotti mahtunud. Nii ta sinna jäi. Läksin välimuse õnge, aitäh Asko.

Välimus on üsna oluline. "Tagurpidi kuu" jäi ka silma oma kaanekujundusega. Ikka täitsa
suvi on küll, eriti praegu, keset talve, lisaks palju pilte, heledad toonid pimedasse
aastaaega annavad lisa, kena raamat on.

Mis siis veel, ah jaa. Tammiste on siis luuletaja, kes on oma tähelendu alustanud
Facebook`i ajajoonelt. Ja tänu `laikidele` ning lugejate tagasisidele on luuletused jõudnud
kaante vahele.
Raamatu maht oli luulekogu jaoks ehmatavalt suur. Ruum on ka maksimaalselt ära kasutatud, puudub
isegi sisukord.

Üks detail, mis luuletusi ühendab, on pealkirjad. Need on väikesed ümbrikut meenutavad ristkülikud,
nagu sõnumid veebist või "messages", nagu harrastakse öelda. Paraku on inglise keel siin raamatus
väikest viisi sisse trüginud. Kuigi enamus luuletusi võikski jääda vabavärsiks,
siis näiteks riimivankri ette on rakendatud ka inglise keelsed sõnad (ega kell- bloody hell, lk4).
Mis parata, kui inglise keel on igapäeva suhtlemisse ka ülevõetud, eks siis luuletaja peab ajaga
sammu pidama.

Võiks veel lisada, et oma isikupärane väljendusviis on Tammistel täitsa olemas, väljakujunenud.
Mina lugesin muidugi nii, et algul ei saanud vedama, pärast pidama. Ühe jutiga ikka lõpuni välja.
Tammiste pilk on vähe romantilise kallakuga sissevaade naiseks olemise pühapäeva keset argipäeva.
Mõistagi ei puudu otsingud, küsimused ja emakssaamine oma rõõmudega.
Ei saa jätta mainimata, et ega need luuletused ei ole ainult netist väljakasvanud, eks mõjud
võivad olla ka väljastpoolt tõuke saanud. Mulle meenus ühte luuletust lugedes Vennaskonna
laul: Maailma lõpus on kohvik.

ma ei ole
maailma algus.

pole ma ka
ta
keskpaik.

sõlm.

siduvuspunkt.

olen
see lõppude
kohvik
millest laulavad

ja

kus
kohtuvad kõik.
(lk10)


Üks võte, mida Tammiste lapats põhjas ruunab, on ülemeelik ülakoma kasutamine.
Nii leiab seda mitmest kohast, mõni näide: vastan sul` - / bitte/astu/edasi//
Kevade. (lk16)
Lk 18: ülepeakaela//ne`//karmavõlata/kõrvalsuhteid...
See "ne`" peab tähendama siis sõna "neid". Selliseid lühendusi esineb üksjagu.
Lugemist pidurdab see, et ei saa alati aru, kas mõledakse mitmuse sõnu "need" või "neid",
kontekst siiski lubab oletada õiget käänet, kuigi tuli kohati lugeda mitu korda.
Üldmulje on siiski positiivne, sest nagu üks hea luuletaja peab, Peab, PEAB, oskab
Tammiste üllatada. Mind kui pühapäevalugejast luulevõhikut ei ole muidugi raske
üllatada ka, aga siiski, ent ometi. Keelemängud ei ole Tammistele võõrad, elagu
eesti keel!

"mida
me teeksime
Tema õlata.

naerudki
poolikud -

justkui
se` kõlata.

kuhu me
südames -

silmad
nii suured.

hingedest
tammistest

kus
on
me

juured."
(lk27)


"sinu
keel

ema
rinnal

kosugu."
(lk34)


Milline tungiv jaatus.

"tõmba
mõttelõng
võrgule
kiigeks

et siis
üles ja alla
sa

saaksid
endast-mind-välja-viigeks

ämbliknaisena
turnida."
(lk67)

Loodus kahe silma vahele ei jää, tema lemmik aasta-aeg on kevad, nagu paljudel.

"pooltunnis

päikest
rahetki.

meil

kevad

pole
vahetki."
(lk76)

Üks näide riimitud aforismist.

"olgu
vanem

ronk
või
kägu -

laps
on
pere-konna
nägu."
(lk83)


"saavutuspõhiste
keskel
kesta.

jätistumata
jäätumata.

süda
õlitatult -

hingedel.

vot see
on
alles."
(lk117)

Viimase luuletusega võib põhimõtteliselt kokku võtta kogu Tammiste luulekreedo, millega on autor
endast üksiti mingigi aimduse edasi andnud.