Sudeep Sen. Vaikus.

Luule kui palverännak võõrsile


Sudeep Sen. Vaikus.
Tõlkinud inglise keelest, järelsõna kirjutanud
ja kujundanud: Mathura.
Allikaäärne.
2017. 88lk.

Üks väike valikkogu luuletusi India luuletaja ja literaadi Sudeep Senil (s. 1964) sulest.
Nagu järelsõnast lugeda saab, ei ole Sudeep kitsalt ühe koha peale seisma
jäänud, ei esinda ainult Indiat, kuigi mõjutusi on saadud bengali kultuurist.
Luuletajana on Sudeep kosmopoliit nii india kultuuri siseselt kui ka lääne
kultuuriruumis.
Siia raamatusse on kogutud luuletusi, mis kirjutatud rohkem kui kolmekümmend
aastat tagasi, vanimad neist "Palveränd Mathurasse" ja "Jumalate org".

Vormistuselt jaotab Mathura luuletused kaheks, mida nad ka on. Ühed on lühikesed,
ökonoomse sõnakasutusega kujundiluule, teine proosalikum, mõtisklev, mitmele
leheküljele ulatuvad.

Inspiratsiooni ei ammuta Sudeep ainult loodusest, mida võiks arvata, vaid teiste
autorite teosed on pakkunud päris mitmele luuletusele impulsse. Paar nime, kes
tuttavad mullegi, olgu siin ära toodud: Cézanne (lk31) ja Henry Matisse (lk32, 36, 37).

Muidugi on viiteid india kultuuri traditsioonile, mis paraku mulle ei ütle küll mitte midagi.
Nt on eelviimase luuletuse pealkiri "Kintsukuroi", et nagu mida see nüüd tähendas!  Kuid Mathura
järelsõna annab mõista, et see on "iidne keraamikatehnika, mille järgi purunenud nõusid
parandatakse kulla ja hõbedaga, usus, et nii saab katkiläinud ese veel kaunimaks kui oli
alguses, lk84". Ja nii saabki luuletus veel ühe tõlgendushõlsti endale ülle.

Ei saa just öelda, et Sudeep oleks väga tundeerk oma säädumuselt. Lõunamaa temperament väga
palju välja ei löö, mis on olnud ilmselt ka eesmärgiks. Autor jääb selliseks arutlevaks,
kainelt vaatlejaks ja vaagijaks. Luuletused on kui päevikusissekanded värssides või siis juba
palved, et maailmas oleks rohkem rahu.
Nagu ta ise ütleb tagakaanel, et "hetkeline muljeplahvatus" on vaid moevool või röögatus,
mis on olemas vaid viivu. Tuleb nõustuda, et lühikaemustega Sudeep kaasa ei triivi.

Nii on tema "Vaikuse" lugemiseks samuti vaja vaikust. Ja kas sellest üldse saabki kirjutada.
Muusikas tähistab vaikust paus, kirjasõnas peaks see olema siis tühik, Sudeep aga täidab tühikud
sõnadega. Tema vaikus tuleb inimese seest ja see on "...omaenda/habras värv...vaikuse värv - valge,
läbipaistvalt valge - puhas valge vaikus."(algus ja lõpp luuletusest "Vaikus", lk8).


SÜÜTUS
laps meil õpetab -
kuis hoida väikeste
vigade süütust
(lk18)


LOOMINE

Loomismüüt
  meid pani uskuma:
naine loodi
  mehe küljeluust.
Või oli see nii
  et mees
loodi hoopis
  ahvi küljeluust?
Või et ahv
  Loodi viljast puul,
granaatõuna sajust?
  Puhkavad, sirutavad,
tantsivad ja kukerpallitavad,
  naised, ahvid
eostuvad ja
  sünnib inimsugu.
Või ehk hoopis
  naiste looming?
(lk36)

LEBAME PALJALT

Su paljas kõht
 on minu padi.

Ühele küljele
 kui keeran pea,

orust kerkib soojus,

see äiutab mu
 rahule.

Teisel küljel
 jällegi

mu eest sa
 oma rüpega ju

oma pale varjutad -
 ja südame juurde

mind jäärakusse
neelad.
(lk71)


Sirp