Tule taevas appi... jaanuar
Reaktor on varsti juba 15 aastat veebis ilmuv eesti ulmeajakiri, jõudumööda olen seda üritanud lugeda, viimased paar aastat vahelduva eduga järjekindlalt. Tavaliselt sirvin algul artikid läbi ja hiljem, kui aega rohkem on, vaatan jutusaba üle, vahel kiikan arhiivi. 2025 aastast lugesin umbes esimese poolaasta jutud ära, aga nüüd ei suuda neist meenutada küll ühtegi, tule taevas... No mõni detail või fragment siit-sealt ehk meenub, aga see on ka kõik, ja ausalt öeldes teeb see natuke nõutuks. Mõtlesin, et see aasta proovin teistmoodi, teen märkmed loetust blogisse, eks Maarja Kruusmets teeb samuti, aga tema on rohkem kriitik, mina pigem tavalugeja. Ja kui need juba blokki kord saavad, siis on kergem kas või Stalkerite jagamise aegu neid uuesti üle lapata või nii.
2026 aasta jaanuari numbris oli mu esimene loetud jutt Krista Logbergi "Nimor". Oma märkmetes panin selle loo alapealkirjaks "Luhtunud missioon". Jutu peategelane on Juhan Allikas, kes tegi IIMS ajal kahest halvast valikust parema, kui astus Saksa armeesse ja sattus natside salajase katsetuse ohvriks. Ta uinutati uue tehnoloogia abil aastateks magama, kuid koos sõja lõpuga läks kaduma võti, kuidas teda üles äratada. 25. sajandil õnnestub teadlastel Juhan üles äratada, aga maailm, kus ta silmad avab, on tundmatuseni muutunud. Hoolimata pingutustest ei ole sõdimine kuhugi kadunud, vaenujalal ollakse ka kaugemata asustatud planeetidega. Oma koha agendina Juhan siiski leiab ja jutt algab tema lähetamisega Nimori nimelisele taevakehale. See sarnaneb küll Maaga, mida ootab samuti häving, aga nimorlastel on seade, mis võib päästa inimkonna. Seda seadet üritab peategelane ära tuua, kasutades selleks küll diplomaatiat ja kavalust, aga kui ta aru saab, millist topeltmängu temaga mängitakse tegelikult, tuleb tal enda aitamiseks valida uus pääsetee.
See on üks hoogne ja põnev noortekas. Eestlase kosmosesse saatmine ei üllatanud, küll aga kontrollküsimus Juhanile: kes oli Anna Haava? Selle peale annab ikka tulla. Head on siin muidugi veel, nt et lool on algus, keskpaik ja lõpp olemas. Mõistagi jääb üksjagu küsimusi õhku, et millega siis Juhan selle katsejänese staatuse ära teenis või kelle heaks ta üleüldse töötab, aga mis nüüd sellest. Mis häirima jäi, olid üleminekud. Oli stseen, kus sõidetakse autos ning siis korraga juba viibitakse hotellis, meenutatakse Armildet (minevikku jäänud kallima silmi). Neid silmi hakatakse korra veel silme ette manama, kuid siis olin juba harjunud sellega. Samas lisab selline võte tegelasele sügavust, mida tasub tunnustada. Lihtsalt, kuidagi ootamatult tuli see algul. Mõned lapsehaigused olid veel sisse lipsanud - "kirjavigad". Kuskil alguse poole on lause "Mis sa vahepeal oled teda saanud?". Mõni viga tekitab kohati kahetimõistetavust. Dialoogi kohta ma ei oska midagi kosta. Võiks ju küsida, kas inimesed ikka räägivad nii korrektselt, aga seal on üks tegelane ju laevaarvuti, kes teab, mismoodi AI võib tulevikus rääkida. Omamoodi küberpunk seegi. Aga suurim puudus on tegelaste üheplaanilisus. Kui on mees, siis ta ongi ainult mees ja sama kehtib ka naise kohta. Lühijutus puudub tõesti võimlaus luua eredam tegelane, seal peab millegi muuga esile pääsema, kuid "Nimor" on ju jutustus, mahu probleemi ei tohiks siin olla. Olen arvamusel, et tegelaste kujutamisse võiks ikka rohkem panustada, alustades nende välimuse kirjeldusest kuni neile tegutsemismotiivide lisamineni. Lõpetada ei taha üldsegi negatiivselt, jutul on ikka mingi point ka. Arusaadavalt ei ole siin päikese all midagi uut, Noa laevast räägiti juba Biiblis ja mure planeedi tuleviku pärast on endiselt aktuaalne. Muidugi on hea, lausa tervitatav, et autoril on mõtteid või idee, ulme jaoks võib see olla väike samm, kuid kirjutajale suur samm. Jutt meenutas natuke Tiit Tarlapi alguse otsa jutte, neid kosmoselugusid, kuid toon ja laad on üpris erinevad. Pole üldse aimu, mida Logberg kavatseb edasi teha. Võimalik, et see lugu jäi viimasel jutuvõistluses ukse taha, või on tegu ainult ühekorde katsetusega. Samas lool on võimekust küll, et sellele järg kirjutada. Igatahes olgu, kuidas on, hea mulje suutis lugu jätt. Kummaline siiski on, et ainus inimlik tegelane oli mitteinimene, vaid laevaarvuti, AI, olgu ta või Hamleti nimega. Juhani suhtlus AI-ga oli üks põhjus, mis vähemalt mind lugemise juures suutis hoida. Kirjutasin otsingusse autori nime ja sain teada, et Reaktoris pole ta varem midagi avaldanud, kuid tal on ilmund fantasyromaan "Maagilise maailma vardjad" Eesti Raamat 2024.
Kahjuritõrje. Mati Tee. Kosmoselaeva pardal kulgeb elu oma tavapärases rütmis, lapsed õpivad klassis füüsikat, kasvuhoones valmivad viljad, juhtimine on kontrolli all. Kapten teeb parasjagu igapäevast ülevaatust, kui korraga juhtub midagi täiesti ootamatut. Ei tea kuskohast läheneb suurel kiirusel ajafront, mis hävitab, litsub laiaks ning pühib kõik oma teelt. Suurte pingutustega tullakse kaosest küll välja, aga paljud läheduses viibinud alused on hukkunud. "Mis pagan see veel oli?" küsib kapten.
Ma nimetan neid laaste "kohvilugudeks", parasjagu jõuab ühe kohvi ära juua, samal ajal jutukese läbi lugeda. Laadilt on "Kahjuritõrje" esseistlik, filosoofoline mõtisklus, autor ei anna otsest vastust, vaid ütleb, et - Universum, see on elu ja mõistatus. Nii et jah, pigem püstitab ta küsimuse, mida lugeja edasi võib veeretada. Midagi tõestada sellises kosmilises plaanis ju ei anna, kuid spekuleerida mis või miks küsimustega loomulikult võib. Iseenesest midagi pöörast värsket siin loos küll pole, kuid metafoori kasutamine, mis jutule pealkirja annab, tundus teravmeelne. Ka see autor pole varem midagi Reaktoris avaldanud, nii et korralik debüüt.
Kommentaarid
Postita kommentaar