Pavel Bagrjak. Kes.




 Pavel Bagrjak. Kes.


See Pavel Bagrjaki seiklusjutt ilmus Hans Luige tõlkes Noorte Hääles 13 osalise järjena juba aastal 1966. Tegemist on teadusliku fantastika palaga,  mida esitletakse kriminaaljutu elementidega. Frederick Chester, tuntud kui agar ajalehereporter kutsutakse öösel instituuti tegema esikaanelugu mõrvast. Kuulus füüsikadoktor, uue avastuse lävele jõudmas Edward Miller on tapetud püstolilasuga, aga kurjategijat pole tabatud. Öövalvur väidab, et nägi teadlast kabinetist küll lahkumas, kuid laip lamab endiselt põrandal. Vastu hommikut saab ajakirjanik loo purki, fotograafilt pildid ja kõik näikse hästi minevat... ent lugu lehes ei ilmu. Ülemus soovitab Fredil juhtunu unustada ja sõita puhkusele, ka asja uurinud vaneminspektor David Hard annab ajakirjanikule nõu jätta see urgitsemine, kuid tõde tuleb päevavalgele tuua või muidu. Omaalgatuslik nuuskimine viib Fredi tõe jälile, mis on palju hullem, kui oleks oodata julgenud. Pöörased katsed laboris andsid tulemuseks inimese teisiku loomise võimaluse. Oma nägemuse sündmustest laseb autor anda ka läbi füüsikadoktori silmade. Lõpuks taandub kõik, lõppu tegelikult ju ei ole, aga kujutletava lõpu mahus tekib teadlase ja tema teisiku vahel eetiline lahkheli, kas rikastuda isiklikus elus või päästa inimkond.

Vene autorite katsed matkida lääne kirjanduse stampe ei tohiks ju olla mingi üllatus, kuid mind siiski haaras see hoogne tegevus ja asjaolude käik. Ei saanud enne pidama kui viimane peatükk oli loetud. Olgu siis öeldud, et tegemist on ainult raamatu esimese osaga, raamatu, mis kunagi ei ole ilmunud, vähemalt eesti keeles mitte. 

Olustiku loomisel jäädakse küll napisõnaliselt anonüümseks, kuid seda enam eriilmeliseks. Näiteks on rahaühik lemm ja klark, kõlab nagu ulmekirjaniku nimi - Arthur C Clarke, eks seegi on ulmejutt. Rüübatakse siin veini ja Napoleoni konjakit, sõidetakse Mercedesega, samas ülemusi kutsutakse šeffideks. Natuke oli see kõik toredalt naljakas ka. Ja parim koht dialoogis: "Lugu on tõsine. See professor täitis sõjaväe tellimust. Ta oli vist mingi tähtsa avastuse teinud."

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave