Kurt Vonnegut JR. Harrison Bergeron.

 



Kurt Vonnegut JR. Harrison Bergeron.


Aastaks 2081 tahetakse võrdustamisega olla seal maal, et keegi pole kellegist targem ilusam ega osavam. Kes liiga palju mõtleb, sellele pannakas kõrva vaimse kammitsemise raadio, mis tekitab iga paarikümne sekundi järel peas kohutavat müra, et mõtted laiali pillutada. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tuleb kaelas kanda raskuseid, nt baleriinidel on ees maskid, et nad ei oleks teisest ilusamad jne. Ühesõnaga, tehtud kommunismi surutakse peale, kogu ühiskonda juhib ainuisikuliselt ülemvõrdustaja Diana Moon Clampers. 

Selles maailmas elab siis abielupaar Geroge ja Hazel Bergeron, mees on kammitsais ja ei saa millegi üle pikemalt mõelda, naine on lihtsalt juhmivõitu tegelane, kel ei ole küll ühtki kammitsat, aga ta ei vaja ka neid, sest tema mälu on ülilühike. Mis põhjusel naine sellise peetusega on, jutust välja ei tule. Kuid nende 14 aastane poeg Harrison Bergeron on see eest väge ja võimu täis, mistap ta viiakse kinnipidamisasutusse. Ootamatu juhuse abil läheb tal korda sealt põgeneda ja kasutades võimalust, kuulutab end keisriks.

Ikka väga palju on sellesse lühijuttu kokku pressitud, teagi kohe, kuidas seda võtta, on see nüüd huumor, hoiatus või ennustus. Paneb imestama, et läänes sai selline asi ilmuda, esmatrükk olla olnud juba aastal 1961. Siinpool raudset eesriiet oleks autor paremal juhul saanud avaldamiskeelu kümneks aastaks. Tõlkijaks on Rein Kruus, hiljem on seda veel eestindannud  Geroge Smith, see on ilmselt varjunimi. Aga jah, jutt on täitsa loetav. 




Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave