Andris Skailis. Kolm banaani.

 



 Andris Skailis. Kolm banaani.


Jutt teadlasest, kes satub oma leiutisega halbade inimeste kätte. Miljonär Zwiebelbreck lahkub öösel üksinda ning salaja lennukiga Vaikse ookeani saarele, enne kohale saabumist jõuab ta veel viimase hädasignaali raadiosse saata, et seejärel merre kukkuda. Tema kompanjon, pankur Wanderschieber, paneb välja kopsaka vaevatasu sellele, kes suudab õnnetuse asjaolusid selgitada. Varsti astubki pankuri kabinetti aatomifüüsik Maplick ning räägib asjaoludest järgmist: miljonär oli toetanud teadlase projekti, et ehitada aatomivariaator, masina, mille abil saab muuta materjale ehk aatomi struktuuri. Nõnda läheb korda võte teha alumiiniumist kulda. Miljonär võttis masina enda valdusse, lasi teadlase hullumajja panna, toimetas saarele 10 tuhat tonni alumiiniumi ja hakkas sinna lendama, et kõik kullaks muuta ja rikastuda, teel aga läks midagi aparaadiga nihu, lennuk muutus kullast lennukiks ja kukkus alla. Pankur ei saa aru, miks teadlane vabaduses on, kui ta hullumajas peaks olema, sest see versioon on ju natuke skisofreeniline. Maplick ütleb, et ta lasti vabaks, sest enam ei olnud miljonäri, kes tema kinnipidamise eest maksis. Kui pankur saab teada, et Maplick võib uue masina ehitada, on ta hetkega nõus projekti toetama ja töö algab otsast peale. Ka pankuriga läheb, nagu... arvata võis.


Ajakirjas Pikker ilmunud ulmejuttu ma ei olegi vist varem lugenud, vähemalt ei mäleta küll, nüüd on siis selles lahtris ka linnuke olemas. Täitsa lahe jutt, ajastuhõnguline, kui nii võib öelda. Satiir on kahjuks tänapäeval küll kadunud nähtus, aga hallil nõukaajal seda ikka viljeleti ja üsna edukalt. Kapitalistid olid olid ju nii pahad, et anna kannatust. Ainus hea asi oli, et pankur saatis iga pühapäev hullumajade patsientidele kolm banaani, selle eest oli ta lausa õilis. Läti ulmest ei ole ma samuti midagi kuulnud ega lugenud, nüüd siis on see valge laik ka kõrvaldatud. 


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave