Eeva Jeletsky. Kösteraat.

 



Eeva Jeletsky. Kösteraat.


Õudus ja fantasy näikse olevat peamised valdkonnad ulmes, millega on võimalik kirjutada eestimaist lugu. Folkoorist saab midagi laenata, siit-sealt juurde lisada, kokku segada ja nii see käib. Siin jutus on üks mahajäetud maja kuskil külas, seisab ja laguneb juba aastaid seal tulvil oma isepäist iseolemist ning keegi ei pööra talle enam suuremat tähelepanu. Külla kolinud Salmele ei jää see asi muidugi märkamata ning koosolekul saab asi üles võetud. Üks noormees hiilibki siis majja uurima, mis seal toimub, tuleb aga tagasi, näost ja juustest hall ega soovita kellelgi sinna minna. Edasi võtab asja uurida ajalooõpetaja, kes toob päevavalgele maja nukravõitu saatuse. Nõnda saabki köstri perekonnalugu lahti harutatud mitme nurga alt, sõna saavad nii elavad kui mitteelavad.

See ajalooline taust oli isegi huvitavam, kui ulmeosa. Eestimaa eelmise sajandi algul, see oli üsna pöördeline periood. Ja omandireform 90ndatel, kellel siis on õigus oma maid ja maju tagasi saada jne. Ma ei tea, kui palju autor on varem kirjutamisega kokku puutunud, samas ei taha ma üldse olla suunamudija, annan võib-olla vale signaale või nii. Aga mulle tundus, et natuke liiga palju on siia etteantud täheruumiga teksti materjali kokku kuhjatud. Linnulennult sada aastat ca 20 leheküljel on ikka karjuvalt vähe. Oleks ehk paar stseeni mahlasemalt läbi kirjutatud ja ülejäänud kõrvale jäetud, oleks midagi enamat välja andnud. Mõistagi kehtib reegel "Näita, ära lobise" ulmes isegi rohkem kui olmes, vähemalt minu jaoks. Lugeda oli suht lihtne ja kerge, kuigi toimetaja oleks võinud midagi teha nt selle lausega:

Anna aga astus pärast gümnaasiumi lõpetamist Uppsala Ülikooli meditsiiniteaduskonda, kus üks indiaani kanadalane ta nii ära võlus, et Anna temalt veel enne 20-aastaseks saamist ühe ning hiljem, arsti paberid kätte saanuna ja oma elu Kanadas sisse seadnuna, veel teise ja kolmandagi poja sai. (lk 299)

Et jah, suurt vaimustust just ei tekitanud, kuid lugeda sündis.


Loterii


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave