Brigitta Davidjants. Kardina varjus.





Looming - 12/2025


Ühe loo raamides on siin kirja pandud kahe naise üleelamised lähiminevikust. Anna meenutused algavad, kui ta elas Bakuus aastal 1993 ja Stella räägid sündmustest Tallinnas alates aastast 2010. Mõistagi on siin oma osa ajaloolistel sündmustel (Mägi-Karabahhi konflikt), mis jääb varjutama eriti Anna lugu. Olla armeenlanna ja elada Bakuus ei olnud tol ajal lihtne. Abikaasa keelud ning käsud kippusid ahistama, et mitte öelda tekitasid võigast hirmu. Ja ometi ei tekkinud soovi põgeneda, sest mees (Ašiq) oli ju aser. Sõjale jalgu jääda, ja mille nimel, kannatada süütu inimesena, seda 20. sajandi lõpul on rohkem kui jube.

Teise liinina kulgev lugu on emakssaamisest, kui puudub lähedaste piisav toetus. Stella elab üle raske ning pika sünnituse, toob lapse ilmale, kõik on elus ja terved, aga ühel hetkel avastab, et on kuidagi üksi oma murega. Viiendalt korruselt lapsekäruga alla tulla võtab tugevamagi võhmale ning olude sunnil on mees ka pidevalt kuskil lennus. Psühhiaater ei soovita antidepressante võtta, need pidavat rinnapiimaga lapse organismi üle minevat, nii ütleb arst, et: "Teate, te vaadake oma imelist last - ja ammutage temast jõudu!"

Kas need naised on mingil moel omavahel seotud, sugulased, tuttavad või juhuslikud tegelased, jääb selgusetuks. See vist ei ole oluline ka, aga näib, et nad mõlemad on armeenlased. Nii et jah, ei ole lihtne olla naine. Jutuna oli üldiselt selline üsna masendav lugemine, aga midagi sealt kriipima ikka jäi. 


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave