Hans Laansalu. Tuuline saar.

 

Hans Laansalu. Tuuline saar.

Perioodika. 1982. 72 lk.

Ahh, ma ei või, need vanad Loomingu Raamatukogu üllitised ikka suudavad üllatada. Autori nimi oli mulle veel nädala eest sama hästi kui tundmatu, kuid piisas väikesest guudeldamisest ja tuli ilmsiks tõsiasi, et tegu on Erik Tohvriga (1933-2020). Jah, see tuntud rahvakirjanik, kes jõudis oma eluajal avaldada 33 romaani, lisaks veel näpuotsaga lühiproosat ning mõned kuuldemängud. Kummaline on veel see, et ega ta mingit suuremat tähelepanu eluajal ei pälvinud, ametlikud auhinnad läksid temast enamasti kaarega mööda. Mõni artikkel küll siin-seal veel leidub, kuid lootsin, et temast on ikka rohkem kirjutatud. Samas oli raamatukogude laenutuste nimekirjas Tohvri alati kõrgetel kohtadel, lugejate poolt nõutud ning otsitud. Eks tema edu üks põhjus oli ju see, et ta läks tagasi lihtsate asjade juurde, või siis vastupidi, ei lahkunudki nende juurest. Inimene suure ja väikese tähega, seltsimees, kodanik, kaaskannataja, abikaasa või töömees, nende arhetüüpidega kohtub lugeja ka siin raamatus, mille algvariant saavutas 1977. aastal mängufilmide stsenaariumide võistlusel kõrgeima koha.

Teos räägib Riguli saarele saabunud ehitusbrigaadist, kes hakkab sinna ehitama lambafarmi. On aasta 1981, kehtib veel nõukogude aeg, aetakse taga sotsialistliku töö auhinda ja muidugi ei lähe kõik lepase reega. Ka loodusel on oma sõna sekka öelda, nii et kui katkeb ühendus mandriga, materjali ei saabu, ähvradab töödega graafikust maha jäämine. Brigaadi sisekliimat on püütud läbi valgustada nii ühe kui teise nurga alt. Otsest peategelast justkui polegi. Kord võib selleks olla oma tõde taga ajav bigadir Lembit, siis jälle vilksatab läbi sõjas põrutada saanud viinalembene Artur, kes rusikaga vastu lauda laiatab ning oma jonni ajab. Mõistagi ei puudu siin naistegelased, keda enim esindab kohalik taluperenaine Marta. Üksik, tütart kasvatab naine, kes on minema saatnud juba mitu meest ja loodab vargsi Lembitust omale uut elukaaslast, midagi neil ju soojeneb ka aga...  Minevik ei taha kedagi lahti lasta, see ripub nagu ankur ketiga sabas.

Natuke on kahju, et see jutustus jäi ainult stsenaariumi formaati. Autor oleks võinud selle hiljem kas või lühiromaaniks venitada, keele veel mahlasemaks teha, sest iseenesest ainest oleks jagunud. Praegu on ikka kõik väga koku pakitud, mõni peatükk on vaid kaherealine ja ühelauseline. Raamatust on valminud ka Veljo Käsperi taktikepi all film "Pihlakaväravad" (1982). Mäletan, et olen seda kunagi näinud, üksikud stseenid tulid tuttavad ette. Lugemise tegi lihtsamaks, et iga tegelase taga oli näitleja oma häälega, Heino Mandri, Jüri Aarma, Mati Klooren, Enn Kraan, Ants Arder, Meeli Sööt ja Tõnu Oja, kui nimetada tuntumaid. Tegelased on elusaks kirjutatud, tundub, et kirjanikul olid juba rollitäitjad olemas, oli vaja ainult tekst kribinal-krabinal üles tähendada. Hea, muidugi oli hea lugeda, sai väikese sissevaate teha tollesse kaugesse aega ja... mine tea, võib-olla peeglisse vaadata.