Lüüli Suuk Manfred Kalmsten. Elekter meie vahel.
Lüüli Suuk ja Manfred Kalmsten. Elekter meie vahel.
Fantaasia. 2025. 256 lk.
Ilmunud on jutukogu, mille kaante vahelt leiab kuraditosin ulmelugu. Autorid ei tohiks enam väga võõrad nimed olla, mõlemad on juba varemgi raamatu või mitmega maha saanud ja Stalkeri nimelisi auhindu pälvinud. Kuuldavasti pidid nad eraelus olema paar, aga et isikuandmed on pühad ning... ja kui see kirjandusse ei puutu, ei tasu sel pikemalt peatuda, mistap meenuatn lühidalt raamatut.
Suurem osa jutte siin, nimetagem seda tagasihoidlikult antoloogiaks, on fantasy poolde kaldu, mis tähendab siis seda, et lugudes esineb haldjaid, tesipoolsust, võlujõudu ehk maagiat, kuid samas kombatakse ka inimeseks olemise erinevaid tahke, olgu nad siis parasjagu positiivsed või negatiivsed.
Lüüli kohta ma väga üldistada ei oska, pole teda eriti lugenud ja ega ta väga palju ole ka avaldanud miskit, aga kui Kalmsteni varasemat loomenatukest meenutada, siis võiks seda iseloomustada sõnadega Põhjala, erootika lembus ja kasimatu vägivald. Need ei ole küll väga kavakindlalt igas tema loos esindatud omadused, kuid näikse, et nende jõujoonte järgi ta oma marsuuti tihtipeale määrab.
Juba esimeses jutus ses kogumikus, mis on Kalmsteni laast "Igavese talve piiril", kompab lugeja läbi peategelase kellegi veetleva naise lumivalgeid rindu baldahhiinvoodil, kui siia panna pealkiri juurde, kasutada natuke fantaasiat, ei ole vist rohkem vaja lisada taipamaks, et toimub siivutu üheöö ühe. Jah, jutt on ilmunud kunagi veebis Reaktori erootika erinumbris Erektor aastal 2018/4. Seda mehe ja naise kohtumist jätkab Lüüli, kes kirjutab samast mehe ja naise kohtumisest läbi naise silmade, tema miniatuur on raamatus viimane ja kannab pealkirja "Igavese armastuse nimel". Selline ringkompositsiooni võte oli täitsa mõnus üllatus ja tõmbas viisakalt raamatul otsad kokku.
Neid varem kuskil mujal ilmunud jutte oli siin teisigi, kui juba Erektorit sai mainitud siis nimilugu "Elekter meie vahel" on samuti juba ilmunud samas Reaktori sarjas aastal 2024. Küll varjunime all, aga siiski. Jutt on ennemuistsel ajal elanud külakogukonnast, mida tuleb ähvardama kuri koletis, kes nõuab ohvriandi. Loo lõpp jõuab tänapäeva ja keerab väikese vimkaga puändile vinti peale. Igati kobe lugemine. Mis häirima jäi, oli kaanepilt, see nimelt kuulub ka selle jutu juurde. Muidu on Liis Rodeni pildid pilkupüüdvad ja ägedad, aga seekord on midagi ikka korralikult nihkes. Kui suures plaanis on kujutatud naist süles kandvat meest, on see kordaläinud, aga tagaplaanil on üks lamenäoline peletis vees, kes meenutas mulle Guglunit Sõrmuste isandast. Jutu järgi peaks siin olema tegu näkiga. No ei ole minu näegmuses näkid sellise välimuse kohe mitte. Vist oli kunstnikul kiire. Siinkohal pean tegema väikese paranduse, FB lehel ütles Liis Roden, et tal oli aega küll ja tegi täielikus pühendumises ning suure armastusega selle pildi ja et just selline oli soonäkk tema arvates. Mis seal ikka, jään eriarvamusele tulemuse suhtes, aga see selleks.
Samas oli tore näha ja lugeda, et kogumikus "Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused" (Fantaasia, 2023) ilmunud jutt "Igaviku väravale" saab siin uuesti ära trükitud ning sellele on kirjutatud kahasse ka teine osa ehk lõpp. Ühtlasi on ses jutus maailmaloomet, mida võib nimetada juba kalmstenlikuks. Väike näide:
"Neljanda päeva õhtuhakuks jõudsidki nad Käärujõele. Veidike allavoolu asus viimane asundus Rüvetatud maal ja nad saatsid agiad koos rakenditega sinna endid tagasi ootama, sest kasu neist enam ei oleks olnud. Käärujõe teisel kaldal algaski inimtühi maa. Lumivalge, lumekattes okserohelise metsaga kaetud ja vaenulike kiskjatega asustatud paik, millest neil end läbi raiuda tuli." (lk. 66)
Fantasy kaanonis on selline asi, et hea võidab halva, see lihtsalt on nii, sest teisiti ei saa. Ka selles jutus läheb nii, ainult selle hea võidule pääsemiseks tuleb maksta kallist hinda. Olen lugenud arvustusi, kus mainitakse, et tegelane tahtis olla jumal või nii juhtub, kui keegi tahab olla jumal. Kahjuks ei meenu mulle ühtki lühijuttu, kus selline asi aset leiaks, aga Kalmsteni - Suuki "Igaviku väravale" koos järjega just seda toob välja. See on jutt, millele võib edaspidi viidata.
Korralik sooritus kahepeale oli veel "Neimaristsed", mida sai ka Reaktorist lugeda (2024/5). Jutt külanõiast, keda tullakse tuleriidale viima, sest ükski heategu ei tohi jääda karistuseta.
Kui sealt tundmatust tundrast välja tulla ja sirvida lugusid, mis kuuluvad juba mõnda teise maailma, tasub mainida aurupungilikku Inglismaale asetuvat "Sloghbury avantüüri". Suuk avaneb siin hoopis uue rakursi alt. Võimalik, et tegu on ühekorde katsetusega, aga kui nii edasi läheb, leiab krimikirjanikkond endale liitlasi. Varasemad ulmikute katsed detektiivilugusid kirjutada on olnud küll tänuväärsed ettevõrmised, eks näis, mis sellest algatusest edasi saab.
"Vikatimees", samuti ilmunud Täheajas 22 ja toonud Luukile Stalkeri, oli igati vääriline jutt siin raamatus. Kui surm käib mehe kujul maa peal, siis ega tallegi ole armastaus liiga kauge tunne. Igaljuhul tasub lugeda. Kõrvalepõike korras olgu öeldud, et kui ulmet võiks lugeda selleks, et unustada argipäev oma totaka tormamisega ning lennata kuskile teise maailma, siis siin sain väikese šoki lugedes lauset:"Ma alles sain asjad jooksma. Tellisin endale uue Tesla. Miks nüüd?" (lk. 245) Nii juhtub, kui päris elu astub kandadele, ole või ulmekirkjanik.
Need olid siis mu esimese ringi lemmikud, mis meelde jäid. Jutte oli muidugi veel, aga jäägu teistele ka midagi avastada. Ütlemata palju oli peategelaseks pandud naine, ei tea, kas see on mingi ajastumood või mis, kuid nii see on. Tegelikult on hea, et see tandem palju kirjutab, siis on võimalus valida, kõrvutada ja võrrelda. Ray Bradbury on öelnud, et kirjutage iga nädal üks novell, sest ei ole võimalik, et te kirjutaks aasta jooksul 52 halba novelli. No just, mõni ikka näkkab. Loodan, et neid jutte, olgu siis variatsoonid etteantud teemadel või mitte, tuleb neilt veel. Kuid see antud raamat on lugejale, kes eesti ulmest vähegi teab ja lugu peab, küll leoatv ning riiulisse pandav.
Kommentaarid
Postita kommentaar