Aleksandr Morozov. "Mars - I"
Aleksandr Morozov. "Mars - I". Õhtuleht, 1955. 4. juuni.
Äärmiselt tänuväärse hobiga tegeleb Jüri Kallas, kes hoiab käigus oma veebilehte Eesti ulme bibliograafia. Sealt leiab infot ja viiteid tekstide kohta, mis kuuluvad nii teadusulme, fantasy kui õuduse valdkonda. Olen ka varem sinna lehele sattunud, kui parasjagu loetud raamatu jälgi üles võtan, aga linkidele edasi pole liikunud. Nüüd siis tegin otsa lahti ja leidsin kohe ühe nõukaajal avavldatud jutu. Kuigi viimasel ajal on venelaste vastu põhjust tunda ängistavat jälestust, on kirjandus üks väheseid kategooriaid, milles võin kompromissile minna.
Professor Igor Nikolajevitš Nikitinil koos töörühmaga õnnestus ehitada "Mars - I" nimeline raketoplaan ehk kosmoselaev, millega on võimalik lennata Marsile. Jutt algab külaskäiguga, kui Nikitini juurde saabub kõrgekasvuline ja sihvakas mees Mihhail Volkov. Professorit ei ole parasjagu kodus ja nii tuleb teda vastu võtma viimase tütar Olga ning abikaasa Niina Georgijevna. Kuna on õhtune aeg ja kisub vihmale, jääb Volkov sinna öömajale. Olga näitab külalisele maja lähedal asuvat isa laboratooriumi, kus on loodud tehiskeskond, mis peaks imiteerima Marsi ja Veenuse keskkonda ühes taimede ja loomadega. Väikese näpuvea tõttu jäävad Olga ja Mihhail ühte ruumi luku taha, kus hakkab temperatuur ohtlikult langema. Vaid professori õigeaegne sekkumine päästab hädalised kindlast hukust. Kuid Volkovil oli kaasas ka ümbrik komisjoni otsusega, mis tuli Nikitinile edasi anda. Ega siin rohkem ei saa sellest rääkida, läheks juba liiga refereerimiseks kätte ära.
Tegemist on sellise natuke naiiv-optimistliku teadusprogressi ülistava jutuga, mida lugedes võib tajuda kerget muiet suunurgas. Kindlasti peab siin konteksti pisut hoomama, sest1954. aatsal, kui lugu kirjutati, ei olnud veel lähemate taevakehade kohta suurt midagi teada. Aga kui jätta need faktid kõrvale, mille najalt täna saab hoobelda, siis on igati aus jutt. Mis peaasi, ei ole mingit padupuna ideoloogiat. Ma nimed jätsin meelega sisse, aga kui need vene pärased initsiaalid asendada suvaliste X ja Y kombinatsioonidega, võib võhiku päris ära petta, et mis päritolu võiks autor olla. Ja Olga tegelaskuju on ka kordaläinud, korra juba arvasin, seal hakkab miski armuleek lehvima vms. Volkov on muidugi treenitud ja karastatud komsonaut nagu vaja, tema juba iga seeliku järgi ei jookse. Kuigi jutt kannatab aegumise all, et kosmose ajastu koidik on juba ammu ajalooks saanud, oli siiski tore lugeda, hinne 4. See jutt oleks võinud sobida antoloogiasse "Me armastame Maad".
Kommentaarid
Postita kommentaar