Veiko Belials. Surnud mehe käsi.
Veiko Belials. Surnud mehe käsi.
Lummur. 2021. 264 lk.
Luuletaja, loodusfotograafi ning tõlkijana tuntud Veiko Belials avaldas eelmise aasta lõpus oma järjekordse jutukogu. Sedapuhku on lugusid küll seinast seina, aga need üheksa pala on taotluslikult teadusulme, mõned on ilmunud ka varem, mõni on selle kogu jaoks kirjutatud. Ja kui nüüd ainult kahe sõnaga raamatut iseloomustada, siis võib tsiteerida klassikuid: siin on midagi kas sõjalist või kosmilist. Sõda ja kosmos käivad neist juttudest ikka risti põiki läbi, ja üks ei välista teist. Et raamat ilmus enne 24. veebruari, siis on tänaseks olukord selline, et mõned rõhud on ümber asetunud, pahad on pahad ja head on head. Aga noh, mis nüüd sellest.
Ma ei ole varem Veiko jutte eriti lugenud, sestap võrrelda eelnevatega ei saa. Üks võte, mida ta siin usinalt kasutab, on teiste autorite loomingu ümbertöötlused või on siis lihtsalt kuskilt midagi laenatud, edasi arendatud. Lenatakse nii idast kui läänest, kaugemast ja lähemast minevikust. Täitsa kahju kohe, et neid algtekste ise lugenud ei ole. Päris oma jutte, kui nii saab öelda, oli ka, aga need olid need lühemad, mis jätsid jälle suht-koht kesise mulje, jäid pisut lühikesteks. "Või tõstes relvad..." kui killeri pihtimus, "See ei ole piip" justkui filosoofid kaevikus ja "Maailmalõpu valgus", mis on nagu robotid viimsepäeva lahingus. Eks nad omamoodi olid huvitavad, aga need olid sellised, et seisad tänaval, näed lähenemas sinist Fordi, see möödub, keerab nurga taha, ja järgmisel ristmikul on too auto juba meelest läinud.
Puhast actionit seikluse lipu all esindas nimilugu "Surnud mehe käsi". Tegemist on tellimustööga Täheajale nr 16 ja jutt ise kulgeb planeedil Veenus. Hea. Kogumiku parim lugu on aga siiski "Neli kohta peale koma", kus peategelaseks on allveelaeva kapten, kes ei suuda oma mineviku pattude eest põgeneda. Selle jutu kirjutas Veiko kahasse Joel Jansiga. Jeoli pean veel mainima, sest kunagi avaldas ta loo Langtoni maailmast, see on planeet kosmoses, kus inimene kohtub tulnukaga. Veiko kirjutas sellele jutule kaks järge, mõlemad on siin kogus olemas, need on "Ja aidaku meid jumal" ja "Igal majakal on oma tuli". Jutud on täitsa lahedad, aga teema ootab järge, et ehk kunagi, midagi... Kui juba kosmose teemale jutt kiskus, ei saa maha vaikida Aisaac Asimovi nime. Tema juubeli puhul avaladti antoloogia, kuhu Veiko kirjutas jutu "Raske piist pilvest". Süngevõitu jutt kosmoses hõljuvast vanglast, kus üks positroonajuga robot astub kolmest seadusest üle, või mitte, igal juhul tore lugemine oli. Täitsa omaette suunas kulges miniatuuridest koosnev eksperiment novellett "Häilitud puu". Lugu nagu on ja ei ole ka, kirjeldatakse mitmeid maailmu, aga tegevust netu. See eest oli üks parima keelepruugiga kirja pandud jutunatuke. No on ju:
"Lugude rääkimine seob, annab identiteedi, võimaldab üksteisest aru saada, üksteist mõista. Me koosneme lugudest; meie maailmad koosnevad lugudest. Ilma lugudeta pole ei minevikku ega tulevikku. Kultuurgi pole midagi muud kui lugude rääkimine. Isegi teadus, usk ja filosoofia on lõpeks vaid lood, mida me räägime. Miks rääkis Marco Polo lugusid Hubilai-khaanile, Šeherezade Šahryarile, Väike Prints lendurile...? Miks? Sest meid loovad neist lugudest sündivad tähenduslikud seosed - lood on talletatud info taassünd. Inimene on lugu. Räägi mulle oma lugu ja ma ütlen sulle, kes sa oled." (lk 258)
Eraldi kiidan illustratsioone, need on ägedad, Liis Roden on teinud ära suure töö, juba kaanepilt on selline, et ei jäänud märkamata. Muidugi lisas iga jutu sissejuhatus veel mündi juurde, et mis asjaoludel ja nii mingi jutt kirja sai, hea teada. Raamat on nii ja naa, mõni jutt sobib nii kiireks läbi kappamiseks, ja samas leiab kohti, kus aeg maha võtta, peatuda, üle lugeda ja mõtiskleda, kuid see ju ongi see, mis teeb ühest jutukogust hea raamatu.
Lummur. 2021. 264 lk.
Luuletaja, loodusfotograafi ning tõlkijana tuntud Veiko Belials avaldas eelmise aasta lõpus oma järjekordse jutukogu. Sedapuhku on lugusid küll seinast seina, aga need üheksa pala on taotluslikult teadusulme, mõned on ilmunud ka varem, mõni on selle kogu jaoks kirjutatud. Ja kui nüüd ainult kahe sõnaga raamatut iseloomustada, siis võib tsiteerida klassikuid: siin on midagi kas sõjalist või kosmilist. Sõda ja kosmos käivad neist juttudest ikka risti põiki läbi, ja üks ei välista teist. Et raamat ilmus enne 24. veebruari, siis on tänaseks olukord selline, et mõned rõhud on ümber asetunud, pahad on pahad ja head on head. Aga noh, mis nüüd sellest.
Ma ei ole varem Veiko jutte eriti lugenud, sestap võrrelda eelnevatega ei saa. Üks võte, mida ta siin usinalt kasutab, on teiste autorite loomingu ümbertöötlused või on siis lihtsalt kuskilt midagi laenatud, edasi arendatud. Lenatakse nii idast kui läänest, kaugemast ja lähemast minevikust. Täitsa kahju kohe, et neid algtekste ise lugenud ei ole. Päris oma jutte, kui nii saab öelda, oli ka, aga need olid need lühemad, mis jätsid jälle suht-koht kesise mulje, jäid pisut lühikesteks. "Või tõstes relvad..." kui killeri pihtimus, "See ei ole piip" justkui filosoofid kaevikus ja "Maailmalõpu valgus", mis on nagu robotid viimsepäeva lahingus. Eks nad omamoodi olid huvitavad, aga need olid sellised, et seisad tänaval, näed lähenemas sinist Fordi, see möödub, keerab nurga taha, ja järgmisel ristmikul on too auto juba meelest läinud.
Puhast actionit seikluse lipu all esindas nimilugu "Surnud mehe käsi". Tegemist on tellimustööga Täheajale nr 16 ja jutt ise kulgeb planeedil Veenus. Hea. Kogumiku parim lugu on aga siiski "Neli kohta peale koma", kus peategelaseks on allveelaeva kapten, kes ei suuda oma mineviku pattude eest põgeneda. Selle jutu kirjutas Veiko kahasse Joel Jansiga. Jeoli pean veel mainima, sest kunagi avaldas ta loo Langtoni maailmast, see on planeet kosmoses, kus inimene kohtub tulnukaga. Veiko kirjutas sellele jutule kaks järge, mõlemad on siin kogus olemas, need on "Ja aidaku meid jumal" ja "Igal majakal on oma tuli". Jutud on täitsa lahedad, aga teema ootab järge, et ehk kunagi, midagi... Kui juba kosmose teemale jutt kiskus, ei saa maha vaikida Aisaac Asimovi nime. Tema juubeli puhul avaladti antoloogia, kuhu Veiko kirjutas jutu "Raske piist pilvest". Süngevõitu jutt kosmoses hõljuvast vanglast, kus üks positroonajuga robot astub kolmest seadusest üle, või mitte, igal juhul tore lugemine oli. Täitsa omaette suunas kulges miniatuuridest koosnev eksperiment novellett "Häilitud puu". Lugu nagu on ja ei ole ka, kirjeldatakse mitmeid maailmu, aga tegevust netu. See eest oli üks parima keelepruugiga kirja pandud jutunatuke. No on ju:
"Lugude rääkimine seob, annab identiteedi, võimaldab üksteisest aru saada, üksteist mõista. Me koosneme lugudest; meie maailmad koosnevad lugudest. Ilma lugudeta pole ei minevikku ega tulevikku. Kultuurgi pole midagi muud kui lugude rääkimine. Isegi teadus, usk ja filosoofia on lõpeks vaid lood, mida me räägime. Miks rääkis Marco Polo lugusid Hubilai-khaanile, Šeherezade Šahryarile, Väike Prints lendurile...? Miks? Sest meid loovad neist lugudest sündivad tähenduslikud seosed - lood on talletatud info taassünd. Inimene on lugu. Räägi mulle oma lugu ja ma ütlen sulle, kes sa oled." (lk 258)
Eraldi kiidan illustratsioone, need on ägedad, Liis Roden on teinud ära suure töö, juba kaanepilt on selline, et ei jäänud märkamata. Muidugi lisas iga jutu sissejuhatus veel mündi juurde, et mis asjaoludel ja nii mingi jutt kirja sai, hea teada. Raamat on nii ja naa, mõni jutt sobib nii kiireks läbi kappamiseks, ja samas leiab kohti, kus aeg maha võtta, peatuda, üle lugeda ja mõtiskleda, kuid see ju ongi see, mis teeb ühest jutukogust hea raamatu.
Lugemissoovituse blogi
Kommentaarid
Postita kommentaar