Reaktori raport (2022/4)

Erektor

Ükspäeav avastasin end lugemas võrgus ilmuvat ulmekirjanduse häälekandjat Reaktor. Ja-jah, sedasama, mis ilmub kord kuus ja nõnda juba üle kümne aasta. Eks ikka on huvitav jälgida, avastada ja olla kursis, mida ulmeskeenes tehakse või mida keegi kirjutab. Nagu tavaks hakkab saama, ilmub kord kevadel iga kahe aasta takka üks erootika teemaline erinumber Erektor. 

Jutud selle ilmumisest levisid juba eelmise aasta lõpus. Peamised asjaosalised on selle ettevõtmise taga Manfred Kalmsten ja Jüri Kallas, ja olgu öeldud, et mina toetan sellist algatust. Ma ise suurem asi õuduse fänn küll ei ole, kuid Haapsalu Kultuurikeskuses toimunud HÖFFil nägin vilksamisi Jüri Kallast, ta rääkis seal Poola ulmest ja Sapkowskist, päris huvitav oli kuulata. Kalmsten on seevastu osavõtlikum, tema on ka ainus, kes on kirjutanud igas erinumbris (2018/4, 2020/4 ja 2022/4) ühe loo ning karvustab samuti, ja enamasti olen tema arvamusega nõus. 

Kui suurem osa Reaktori sisust on enamasti selline ratsionaalne publitsistika, siis jutunurk on selline rubriik, mis oma parimatel hetkele evib võimalust kalduda belletristikasse. Erektori number küll ülemäära suure populaarsusega hiilata ei saa, samuti suhtuvad kriikitud antud erimumbrisse üsna leigelt, põhjused võivad olla muidugi erinevad. Võib-olla oodatakse, et lugudel peab olema suur mõte sees, siis on asi nagu päris ja sünnib lugeda. Kas seksi puhul peab alati olema suur tagamõte? Pole ju otsest vajadust, nii on need lood pigem väike meelelahutus, vahelugemised, et kui erootilis-vaimselt on saabunud rahuldus, saab jälle tõsisemate asjadega edasi minna. Nii et ma küll ei näe põhjust Erektori ilmumist maha vaikida või nina pirtsutada, aga maitsed on erinevad ja inimesed samuti. Milliste juttudega siin numbris kokku puutusin, sellest allpool.

Tim Hornet. Viimane barrikaad. 

Teen seekord pisut teistmoodi kui tavaliselt. Võtan igast loost esimese lause ja kopeerin-kleebin selle siia alla. Teada on, et just esimene lause on lühijutus väga oluline. See on midagi sellist, kui võtta helihark, lüüa vastu lauanurka, et tabada nooti. Nii annab esimene lause ka selle vajaliku eelhäälestuse juba kätte, mille najal saab kogu lugu oma hingamise kätte.  

"Korras! Mis nüüd, Doc?" mees ajas end vaevaliselt püsti.

Pea alati on hea alustada dialoogiga, see võtab kaasa ja mõjub kuidagi... vahetult. Midagi siit ju aimub, eelkõige lühidus ja lihtsus, saab teada, et tegelasi on mitu, midagi on korras, aga mis edasi saab, jääb lugeja avastada. 

Lugesin ja sain niipalju aru, et see on väikest viisi ellujäämise jutt. Lühijutu kohta palju öelda ei saa, võib kogu asja välja lobiseda, aga kui veidi kaant avada, siis tuleb tunnistada, et tegemist on kosmoselooga. Ekspeditsioonilt naasva laeva meeskond on nakatunud ohtliku parasiidiga, ei ole viirus, ei ole Covid, on midagi hullemat, või noh... Viimased ellujäänud on sõdur Mark ja laevaarst, kelle seltsis kogu lugu kulgeb. Kuna laev on ohus, õhuvaru jagub vaid pooleks tunniks, siis mida ikka elust veel võtta. Napsu? Mitte ainult, kuid üks väike kähkukas mahub selle aja sisse kenasti ära. 

Kuskilt kaugelt tuleb meelde, et vene ulmes on olemas lugu "Glegid", mille kirjutas kusjuures naine, nime ei oska guugeldamata öelda, aga las ta jääb. Sarnasust neil lugudel palju ei ole, aga see viiruse teema käis seal ka läbi ja, mis siin salata, jutt ise oli venelannal paremini kirjutatud. Jah, Tim Horneti oma nüüd kehva lugu ei ole, aga kõige parem just ka mitte. Mark oli kuidagi kohmetu ja arst haaras initsiatiivi, mida oligi arvata, mingi loogika seal ikka oli. See tavaolukorrast väljatulemine, katse mitte olla arst, vaid võrgutajaja, oli motiiv, mille pärast tasus antud lugu kas just kirjutada, aga lugeda küll. Samas tehnilise poole pealt jääb küsitavaks, kas avarii režiimil sõitvas laevas saab olla  gravitatsioon. Näib, et saab, aga kes neid uue aja sõidukeid kõiki teab. Seksi osa on täitsa olemas, ei midagi rabavat, aga on looga orgaaniliselt seotud, ei ole eraldi ripats, või kuidagi kangutatud. Keeleliselt oli selline harju keskmine, kõige kummalisem väljend oli "Šokolaadist dildo", mida on siin siis metafoorina kasutatud. Kogu lugu on põhimõtteliselt üksainus stseen, puänt lõpus oli väike ninanips ülemustele keskuses, mis sidus otsad kokku. Kuid jutu mõju jäi nõrgaks, ei avaldanud sellist "ohoo" või "ahhaa" efekti. Natukene vähe oli seda kõike, et olemasolev paremini esile võiks pääseda. Võib-olla oleks rohkem vaja tegelast, tausta või meeleolu esile tuua. Praegu on konflikt, aga puudub pinge, mis tekitaks elamuse, et ei saaks öelda - loed ja unustad.  4/10   

Maniakkide Tänav. Kuidas vabaneda Kassinahast?

Kujud seisid linnaväljakul. 

See on staatiline lause, kus midagi ei juhtu, aga ometi saab teada, et kuhugi kolkasse ei minda, kogu jutt hargneb mahajäetud ja müstilises kesklinnas. 

Esimese hooga oleks pakkunud Lõuna-Ameerikat, seal on need püramiidid kesk džunglit. Ja kui pealkirjas on küsimus, tegeleb jutt vastuse otsimisega, nii läkski. Fantasy elemnetidega (laenatud Tolkienilt äkki?) varustet loos kohtame maagiat, kuid puudub selline klassikaline skeem, et hea võidab halva ja kõik pääsevad puhtalt. Linnas on kivikujud, mees ja naine, neile on pandud peale nõidus, ja siis on Tõlvet, kes valvab, et keegi sinna ligi ei astuks, või muidu... Ja siis saabub nõiduse all olev Ranne, ilvese kõrvade ja sabaga naine, kes hakkab kivikujul lahti lööma, et seeläbi saada tagasi inimeseks. Maniakkidetänavalikult läheb asi grotestkseks, algab suurem orgia, a la maha ja taha. Kadugu mõistus vms tundub tegelastele ainus siht olevat, aga no maagia, mis siin imestada. Ja et keegi oma kürva kivist naise jalgevahele surus... see oli ilmselt huumor, vähemalt ma  lugesin keel põses. Sõnavara oli väljapeetud, kuid mõned väljendid oleks võinud olla kohasemad, et asendada robustsemad sõnad nagu "keppima" ja "rautama".  Nende lugudega juba on nõnda, et soovitada neid ju kellelegi ei ole soovitatav, aga sellise oma skaala järgi tundub olevat kobe jutt.  7/10 

Kadri Pettai. Tark mees... kuskil.

Endast kolmandas isikus rääkimine võib aidata olukordi läbi mõelda ja emotsioone reguleerida. 

Antud lause märgib jutustaja positsiooni kõrvaltvaatajaks, mis ei ole lühijutule just kõige parem valik, kuid hea tahtmise korral saab ka nii. Aga et lubatakse olukordi, neid läbi mõelda ja, mis veel olulisem, emotsioone, mille pärast enamasti lugeda tasub, siis asusin ka seda lugu ilma eelarvamusteta lugema. Ei meenu, et oleksin sellelt autorilt varem midagi lugenud, vaatasin järgi ja selgus, et see on ühtlasi ainus debüüt siin numbris.

Emma on keskealine rõõmsameelne proua, kelle parim seltsiline on kass Mustaf ja, piinlik nüüd kohe öelda, kuid teine kaaslane on vibraator. Aga oma uhkes üksinduses elades tunneb Emma puudust mehest, kel oleks korralik varustus nii püksis kui kõrvade vahel. Ühel päeval toob kass mingi... mänguasja, mis rahuldab ilmselt mõlemad osapooled.

Asi, millega ma väga ei suhestu, mu isiklik kiiks küll, aga ikkagi, on see, kui autor hakkab rääkima kirjutamisest, see on umbes sama ämber, kui ta pöördub lugeja poole. Siin oli ka seda rõhutatud, et noh, et Erektori number ja siis kirjutan sellise asja. Sarnaste kohtade juurde jõudes mõtlen alati, ei-no-mida-perset!, milleks ometi  täheruumi sellele raisata. Seksi osa oli siin selline ENSV kirjandusele väga omane, et siis nad istusid õhtul voodi servale ja hommikul küsis naine mehe käest, kuidas magasid vms. Need paar asja jäid pisut häirima, kuid ülejäänud osa oli lahe. Võimalik, et lapsed satuvad lugema, siis nagu hästi ei passi seksist liiga avameelitseda, aga no mis mina ka tean. Seksist kirjutamine on nagunii väga individuaalne ja initiimne, samas teab mis au ja uhkust sellega ei saavuta. Vaevalt suguvõsa kokkutulekul nüüd keegi sellise asjaga hooplema hakkab. 

Kuid Kadril ei ole häbeneda küll midagi. Jutt jookseb, dialoog kannab, naljakas on ka natuke, ei puudu eestlaslik iroonia. Tegevus areneb kuskil mittedepressiivses Lõuna-Eesti väikelinnas, mis püsib kaardil tänu tublidele prouadele. Debüüdi puhul korralik tulemus, autor võiks teinekordki midagi kirjutada.  9/10

Mairi Laurik. Oliivikarva silmad. 

Hoitud! 

Nii, nagu iga asja ületarbimisega nende mõju väheneb, on ka ühesõnaliste lausetega, et kehtib reegel - mida vähem, seda parem. Ja kui veel lõpetada hüüumärgiga monolause, muutub rõhutatud sõna juba iseenesest lööklauseks. Et kes ja mis asjaoludel siis hoidmist väärib, selleks pidin loo läbi lugema. 

Raamatukogus töötab üks üleloomulike võimetega tsikk. Ta nimelt saab reaalsuses kohtuda tegelastega, kes tavaolukorras on kuskil kaante vahel. Loo alguses on parasjagu pooleli lembestseen, mis tuleb nördinult kahjuks pooleli jätta, et minna uue raamatukogu avamispeole, aga sinna saabuvad mitte ainult kutsutud külalised. 

Mairi jutuga oli nüüd nii, et temalt ei oleks seda osanud oodata, olin lausa üllatunud. Et iga minavormis lugu on loomu poolest midagi sellist, kus leidub kübeke alter ego, olin juba ette kergelt elevil. Kuskil Mairi mainis, et kirjutab igasse Reaktori numbrisse see aasta ühe loo, sest 2022 on ju Raamatukogude aasta, ja kes siis veel, kui mitte tema peaks seda tegema. Isiklikult ma teda ei tunne, aga paaril korral on ta kaamera ette jäänud, kui youtube kanalisse on mõni raamatu esitlus tehtud. Sealt on jäänud meelde tema hääl, nii et nüüd lugesin seda lugu samuti autori häälega. Olen varem FB Lugejate grupis lugenud Mairi arvustusi ning need on kirjutatud põhimõtteliselt sama, kuidas nüüd öelda, see ei ole niivõrd stiilis, kuivõrd toonis, mis tema puhul on äratuntav. Loomulikult on see hea, et kirjanik on oma hääle leidnud, mõnel kulub selleks vähem, teisel rohkem aega, temal on see igatahes olemas. Kindlasti on Mairi hääl sobiv mõne noortega jaoks, neid ta kuuldavasti kirjutab, või siis sinna, kus on veidi rangemat tämbrit vaja, et selline krunniga raamatukogutädi viibutab sõrme. Ka siin loos lüüakse ju amerikaniseerumisel sõrmed sahtli vahele, ja tore on, aga need erootika sugemed on sellised, kus esineb rohkem kiima kui kirge, kuid lembestseenis tuleb siiski kasuks pigem sensuaalsus, millest jääb natuke vajaka. Midagi hullu sellest ei ole muidugi, vaevalt ta nüüd teinekord enam erootika manu pöördud, aga kui juba subjektiivselt miskit arvata, siis selline mulje vähemalt jäi. See oleks siis ainus etteheide sellele muidu vahvale loole, mida kindlasti tasub lugeda juba sellepärast, et ajada tegelased koju, kes millisest raamatust pärit on ja mis neist edasi võiks saada. Ja sõna leidlikkuse eest julgen autorit kiita, Dekameroni mõõtu veel välja ei anna, aga huvitav oli lugeda ikka.   8/10   

Krafinna. NR 115 Cere ja 003.

Taevakuppel pragunes. 

Siit ei oska muud välja lugeda, kui et lõpp on lähedal ja seda kohe loo alguses.

See on üks KPT lugu ehk kauge planeedi tulevik. Maa on hävinenud, sellest on saanud suur prügimägi, sarnased on ka mitmed teised taevakehad. Kuskil kuul, ei pruugi olla Maa kaaslane, aga seal kaugel kuul on üks robot, kes leiab teise roboti riismed. Siis nad hakkavad suhtlema ja edasi võib juba oletada, mis juhtuma hakkab.

On üks sort jutte, mille kohta võib öelda "no ma ei tea", et selline ei liha ega kala. Seksi osa jäi vähe arusaamatuks, oli see ikka päris see või on seks tulevikus robotite vahel selline, millest on praegu raske midagi mõista. Ekstaasi tardumine võrdub siin sõnaga "igavik", selles ju on omamoodi midagi postindustriaalselt romantilist, kuid sõnas igavik on peidus ka sõna "igav", mis oli minu esmaemotsioon pärast lugemist. Jutt on lühike ja et suurem aur kulus maailma ehitamisele jäi õhku küsimus, miks oli vaja roboti seest otsida looma, kelleks osutus rebane. Müstika. Ootasin küll midagi muud, kuid lugejana tuleb olla alati valmis üllatusteks, uuteks vaatenurkadeks ja silmaringi avardumiseks. Oskus eristuda on samuti midagi väärt ja SF huvilisel tasub pilk peale visata.  7/10

Manfred kalmsten. Parem mutant kui inimene.

Kõlas vaikne "lumps" kui Reida oma huuled Villieri riista ümbert vabastas.

Kaks tegelast oraalseksi harrastamas, mida saadab kuulmisele suunatud helijäljend. Algus on laias laastus raamides, sest seks korraks ongi teemaks seks, võta või jäta. Sissejuhatuses lisab autor, kohalikus ulmes tuntud panomees Manfred, et seesinane on eellugu eelmises Erektoris ilmunud loole. 

Sündmustik, ega siin midagi suurt rohkemat ei arenegi, kulgeb ühel ääreala koloniseeritud planeedil, mille on asustanud ja allutanud omakasupüüdlikud teadlased. Eksperiment, mida iganes nad siis teha tahtsid, väljub kontrolli alt, mutandid tungivad linna ja liiguvad kanalistastiooni kaudu edasi. Kes neile ette satub, see läbi tõmmatakse ja M-viirusega nakatatakse, sest sugutung tungib peale. Elada et panna, panna, et elada, võiks olla nende deviis.  

Mulle tundus küll, et see oli kõige rõvedam lugu, mis siin valikus saada on. Arusaadavalt ehitati lugu üles kontrastile, mida serveeritakse pungilikus võtmes. Autor teavitab, et teeb kummarduse B kategooria filmidele, aga et ma neid ei vaata, siis võtan teadmiseks, millest edaspidi hoiduda. Kahju oli sellest, et neid mutante ei kirjeldatud, millised nad välja näevad jääb igaühe enda otsustada. Mul hakkas taustal jooksma film "Resident Evil", kus nt zombid olid küll kõike muud kui seksidad, aga Milla Jovovichi pärast vaatasin ühe osa ikka ära. Võimalik, et siin jutus ei ole mutandid peletised, vaid midagi muud, no aga autor ju kaarte ei ava, vaid, asja ees teist taga, salatseb. Eelmise Erektori lugu oli kuidagi šefim või nii, vist on ammendunud see vesikäsnane maailm. Peale maailma ja mutandinduse siin muud ühendust lugudel pole, tegelastega Hagen, Vesta, Kütt ja Mõhk me ei kohtu, selle asemel libisevad kaadrist läbi Reida ja Villier. Aga õlle kõrvale käib kah. Nõrganärvilistele ega peenetundelistele ei soovita. 8/10 

Triinu Meres. Valel ajal õiges kohas. 

Noormees tõmbas suitsu kopsu sellise hooga, nagu üritaks kogu sigaretti ühe hingetõmbega filtrini välja imeda. 

Suitsu kimuv tegelane avalauses sisse tuua annab märku, et midagi olulist on teoksil, kuid praegu on veel põgus jõudehetk.

Viimases jutus jõuame kuhugi saarele, kohtame minajutustajast naistegelast, kelle tee ristub oma iidoli - Sanjiga. Pärast väikest jutuajamist asutakse ajsa juurde ehk minnakse magamistuppa.

Triinu tegeleb siin päise päeva ajal röövimisega. Ei, mitte et see Sanji oleks kuskilt animafilmist laenatud, tühja sellest, pool Eestimaad on võlgu, aga minajutustaja röövib siin meestegelase süütuse. Kuidas nõnda saama ja enne pulmi, ah õige, ulmes ei ole miski võimatu. Loo taustast palju teada ei anta, kuid üht-teist on olemas, pakun, et aristokraatide seltskondlikud intriigid võiks olla tagamaa. Aga kes see minajutustajast heategija on ja kuidas ta sinna sattus? No olgu. Vähemalt on neil ühine eesmärk - saada õnnelikuks, selle nimel võib ju kasvõi aja seisma panna. Pealegi, keegi on öelnud "Oo, hetk, peatu", mhm, miks mitte. 

Armuühe kui stseen on siin loos üks väheseid õnnestumisi, millega Reaktori jutud on suutnud kunagi silma paista. Ei taha üldse kõlada kuidagi lipitsevalt ega pugejalikult, aga olgem ausad, lugegem teksti ja siis saate ise ka aru, et see jutt on pagana HEA. Maailma ehitamine on kaunis napp, kuid asjale tuleb kasuks tegelastele keskendumine. Nad mõlemad tahavad seda, mida nad teevad, ei ole mingeid kolle, libasid, viirust ega sundolukorda, kõik on nii üdini inimlik, et mõjub lausa ehedalt ning loomulikult. Hea küll, hea küll kirjeldustes kasutatakse sõna "riist" korduvalt, ülelüdse on see väljend nendes juttudes ilmselgelt üle ekspluateeritud. Umbes nii, et riist oleks nagu tööriist, millega käiakse hommikul kaheksast reedeni tööl. Kuid ükski autor ei olnud ju teiste tekste lugenud, nii et teadmatus ootas neid, paraku. See eest on siiin loos ainumas kord, kui öeldakse sõna "peenis". Tegelikult ei ole tähtis detailidesse langeda, on niigi arusaadav, et jutus kohtame iha, see haarab kaasa ja mina, kui tuim inimeseloom tundsin, et ihu läheb imelikuks. Olin sellise jutu üle täitsa imestunud, parem ei ütle rohkem midagi. Kui keegi soovib lugeda kõiki jutte, jätku see viimaseks, kui lugeda ainult ühte, võtku see.  10/10  

Lõpetuseks mainin veel statistika koha pealt ära, et kolme numbri peale on jutte kogunenud tükki 40. Lugesin need kõik läbi, oli see vast piin ja rõõm. Võib nentida küll, et üksikute autorite sooritused on nii ja naa. Kalmsteni (2020) ja Krafinna jutud olid eelmine kord paremad kui nüüd, Hornet ja Meres jälle lajatasid seekord ägedama looga ning Maniakkide Tänav müttab endiselt kuldset kesktaset hoides  fantasy radadel. Debüdant Pettai pakkus meeldivat lugemisnaudingut ja Lauriku kannapööre ei jätnud päris ükskõikseks mindki. Toimetus on sebinud küll teemakohase kaanepildi, mida mul ei läinud korda ühegi looga kahjuks samastada, aga kogu numbri ilmestamiseks ta sobib kenasti. Juttudel oleks võinud rohkem illustratsioone olla, seitsme peale kaks pilti on ikka näruselt vähe. Mõned komavead ja apsud on keeletoimetajal samuti sisse jäänud, ai-ai-ai. Aga muidu pole hullu, elab üle. 

Võrreldes eelmiste Erektoritega on siin jutte kõige vähem, aga enam ei esine keegi varjunimega, kapist ollakse välja tulnud. Hea on, et neid ülipikkasid heietusi, mis varem ilmusid, seekord ei lisatud, kuid pärle esines eelmistes numbrites samuti. Jah, tase on tõusnud, ja kui kvantiteet asendub kvaliteediga, võib tunda ainult heameelt.  

Siit edasi leiab kogu numbri Reaktori toimetaja veerg